Esileht » Pühapäevaks » Jutlus »

Ära lase kurjal võitu saada enese üle

05.11.2014 | | Rubriik: Jutlus

Selle nädala pühapäeva teemaks on valitud usuvõitlus.
Kas ei kostu see intrigeerivana meile kasutada antud ajahetkes?
Samal ajal, kui väljas ilmad jahenevad, kütab massimeedia katlale hagu alla, et kahte kolmandikku meie rahvast vihkajaiks, tagurlasteks ja tigedikeks tembeldada.
Viimaste kuude sündmused näitavad ka pimedale kätte poliitikute poolt nii hingepõhjani ihaldatud demokraatliku ühiskonna tegeliku olemuse. Kuulates elukutseliste poliitikute sütitavaid kõnesid, on asi rahvale veel suhteliselt arusaadav – kõik nad on oma erakondade lõa otsas ning kes maksab palga, see tellib ka muusika. Rohkem segadust on tekitamas aga kultuuriinimeste järsult aktiviseerunud kaasaminek seisukohtadega, mida neilt veel pisut aega tagasi keegi oodata ei oleks taibanud. Mis toimub? Kas ajal, mil rahvastiku vananemine ja laste sündivuse ohtlik kahanemine seavad löögi alla kogu rahva jätkusuutlikkuse, pole neilgi enam muud tähtsamat teha kui nende protsesside kiirendamisele targal näol takka kiita?
Aga toimub ikka see, mis tavaliselt – maakera pöörleb, aastaajad tulevad ning lähevad, et tulla mõne aja pärast taas, ning ka protsessid inimühiskonnas on selle ringlemisega omal kombel sarnased.
Kes oodanuks kolmveerand sajandit tagasi, et kaks aastakümmet pärast võidukat ja rahva eneseteadvust ärgitanud vabadussõja võitu koguneb Toompeale rahvast esindama kvoorum, mis palava aplausiga sellesama verega ostetud vabaduse ärakinkimist tervitab? Ometi – see oli. Nagu olid ka loomeinimesed, kes uuele võimule ja riigikorrale oode laulma kiirustasid. Kuidas hinnata näiteks armastatud rahvakirjaniku Juhan Smuuli loomepärandit või loojat ennast, kes 1968. aastal rõõmustas rahvast «Muhu monoloogidega», kuid millele 20 aastat varem olid eelnenud üllitised «Poeem Stalinile» ja «Mina, kommunistlik noor»? Kas Smuul oli mingi erand? Või ainus punapalgeline meie kirjanduses? Kuidas hinnata kolhoosi- ja sovhoosijuhte, kes oma tegevusega Eesti maarahval leiva laual hoidsid ja hiljem enestele «punaparuni» kahtlase väärtusega tiitli külge said?
Valusavõitu küsimused? Just nende küsimuste taga on peidus kristluse võti. Oma suhtumist kaasinimesesse kujundades ei tohi me lähtuda tema tegudest, mis meie silmi, kõrvu ja südant kriibivad. Me võime ja ehk ka peame need teod hukka mõistma, kuid tegema seda lahus hukkamõistust inimese osas. Sest inimesed on võimelised Jumala abiga ka muutuma.
Maakera pöörleb … «Peetrus istus aga väljas õuel. Ja ta juurde astus üks teenijatüdruk ja ütles: «Ka sina olid galilealase Jeesusega.» Aga tema salgas kõigi ees: «Ma ei mõista, mida sa räägid!» Kui ta läks aga värava poole, nägi teda teine teenijatüdruk ja ütles neile, kes seal olid: «Tema oli naatsaretlase Jeesusega.» Ja taas salgas ta vandega: «Ma ei tunne seda inimest!» Üsna varsti ütlesid aga sealviibijad Peetrusele ligi astudes: «Tõesti, ka sina oled üks nende seast, sest su kõneviiski annab su ära.» Siis hakkas ta hirmsasti sajatama ja vanduma: «Ma ei tunne seda inimest!» Ja kohe laulis kukk ja Peetrusele tuli meelde, mis Jeesus oli öelnud: «Enne kui kukk laulab, salgad sina minu kolm korda ära.» Ja sealt lahkudes puhkes ta kibedasti nutma.» (Mt 26:69-75)
Peetrus mõistis oma läbikukkumist, ta mõistis valuga oma kordasaadetu reeturlikku olemust, ja ometi – tegu oli tehtud … Masendus südames, mõistis ta aga sel hetkel ka peamist, mõistis et Kristus näeb meist kaugemale, ta näeb meid läbi meie ebatäiuslikkuses, kuid see ei takistanud teda meie eest kalleimat hinda maksmast.
Me ei tea, mida kogevad oma südames need, kes oma tegudes täna Jumala salgavad. Me ei tea nende tulevasi päevi, aga Jumalale on need teada. Nii, nagu kristlaste innukast tagakiusajast Saulusest sai Damaskuse teel Paulus, on hiljem palju pöördumisi toimunud ja küllap toimub veelgi. Jumalale ei ole miski võimatu. Me ei tea ka nende tulevikku, kes ei pöördu. Tühjus hinges tekitab masendust ja rahulolematust. Ehk leiavad nad enestele ajutist lohutust naudinguotsinguist nagu uimastisõltlased, kes peagi päev päevalt ikka suuremaid doose vajavad, et end vähegi talutavalt tunda. Paraku ei ole uimastisõltlaste käekäik meile teadmata …
Palvetagem siis nende pärast, kes meid täna vihameistriteks ja vaenuõhutajateks tembeldavad. Palvetagem vigaste pärast, et Jumal neid oma tervendava käega puudutaks. Palvetagem eneste pärast, et selle maailma vihkamine meie südametes idanemispaika ei leiaks. Palvetagem Eestimaa tuleviku pärast, et see maakild Läänemere rannal ka tulevikus toredate eesti meeste, naiste ja laste koduks saaks olla, kus usu, lootuse ja armastuse toel ükski raskus ületamatu ei ole.
Aidaku meid Jumal!

Krall,Peeter_2014

 

 

 

 
Peeter Krall,
Nõva koguduse õpetaja

See ongi võit, mis on võitnud ära maailma – meie usk. (1Jh 5:4c)