Apteeker jagab külas elutarkust ja halastust

2004. aastast on Sangaste koguduse juhatuse esimeheks kohalik apteeker Heli-Aini Ilves, kes proviisoritöö kõrval kuulab külauudiseid ja korjab kirikumaksu.

Sangaste apteek on perearstikeskuse ja pansionaadiga ühes majas – mõnekorruselises, nagu neid 70–80ndatel aastatel ehitati. Tagasihoidlik väljanägemiselt, ent sisult hädavajalik. Kust siis muidu maainimene vajalikud rohud saaks?
Päevalehtedes kirjutatakse üha, kuidas maakoolid ja -apteegid üks teise järel tegevuse lõpetavad. Siinne perenaine Heli-Aini Ilves ütleb, et iseseisvuse ajal on suletud umbes 50 apteeki, ja arvab, et omavalitsused peaksid apteekritele appi tulema, et kohalikud inimesed ravimiteta ei jääks.
Aini isegi on kahtleval seisukohal, kaua temagi jaksab vastu pidada. Aastaidki on tal kogunenud juba 66, tööd ja majanduslikku vastutust on eluaastate kohta natuke palju, ütleb naine.
«Siia ilukosmeetikat ei telli. Inimesed ei jõua kuu lõpus rohtusidki osta, jäävad võlgu. Mul on võlavihik avatud. Linnas vaatad, apteek polegi enam apteek, nii palju on müügil toidulisandeid, loodustooteid,» kommenteerib Aini olukorda ravimiturul.
Hindab südamlikkust
Apteegipidamise ja rohuteadusega on Aini sina peal. Sangastes peab ta apteeki 1987. aastast, mil eelmine apteeker pensionile jäi. Aga 23 ja pool aastat töötas ta Antslas abijuhatajana, ikka apteegis. Sõitis iga päev Sangastest Antslasse ja tagasi. Bussiliiklus oli siis ka midagi muud kui praegu – muret ei olnud.
Aini ütleb, et Võrumaa inimesed on väga toredad, väga südamlikud. «Alguses lausa põdesin, kui Antslast ära tulin. Inimesed tahavad kõik elus juhtuva ära rääkida, kui palju lehm lüpsab ja muu. Eriti Võrumaal, rohkem kui siin.»
Paarikümne aasta eest töötas Antsla apteegis 12 inimest. Personal küll vahetus sageli, vähesed olid paigal nii kaua kui Aini. Antsla on väike rahulik linn, kus kõik tunnevad kõiki. Kui Aini Sangastesse tööle tuli, käisid algul endised kliendid veel siia ostma, meenutab naine. Tuttav inimene ja hea suhtlusoskus on selles töös oluline.
Ees ootab tundmatus
Elab Aini oma vanaema ja vanaisa vanas talumajas. «Olen Sangaste päritolu, ema on sündinud samas majas, kus praegu elan. Isa on Otepäält pärit,» selgitab Aini oma seotust kodukohaga. Sünnipaik jääb küll pisut eemale Tõllistesse, kus tema isa vabariigi esimese iseseisvuse ajal vanadekodu juhataja oli. Sealsetest hoonetest said sõja ajal varemed.
Peavarju saadi siis ema tädi juures Holdres ja vanaema-vanaisa juures. Aga sealgi oli määratud vaid ajutiselt olla. 1941. aastal oli küüditatud isa vend ja vennanaine, 1944. aasta 11. detsembril tuldi isale järele. Järgnevateks aastateks oli tema tööpaigaks vasekaevandus Magadani oblastis Kaug-Idas.
Ainile, tema emale ja vennale oli jäetud veel natuke hingetõmbeaega. 1949. aasta 25. märtsil algas Keeni jaamast sõit tundmatusse. Kaks nädalat rongisõitu pluss 70 kilomeetrit jalgsirännakut lõppes Novosibirski oblastis Ordõnski rajoonis Sušihha külas. 21 eesti peret, kokku 74 hinge oli toodud sinna eluks ajaks asumisele, põgenemise korral aga pidi ootama ränk karistus.
Kitsad olud
Aini oli siis seitsmeaastane. «Praegu mõtlen ja näen seda teise nurga alt kui siis. Ema jaoks oli see õudne, kui viiakse kahe lapsega tundmatusse kohta, pannakse vene pere juurde elama,» meenutab Aini. Aga siis oli ta laps, mängis koos teistega, suples suvel, käis koolis.
Majas, kuhu neid elama pandi, oli kaks ruumi. Paremat kätt jäi suur ahi, mille suul tehti süüa. Vasakul pool oli magamiseks nari. Majas oli ka suur voodi, sulepatjadega sätitud, aga see oli külarahvale näitamiseks, mitte magamiseks. Loomulikult oli majas pühasenurk, ikoon seina peal ja rätikuga ümbritsetud. Seinad olid lubjatud ning puust põrandad puhtad ja valged. Talvel elas samas toas ka vasikas.
Ema saadeti tööle, töövõimelisi eestlasi oli külla toodud 32, rohkem kui pooled olid vanakesed ja lapsed. Teha tuli põllutööd, aga ka lauta ehitada, elektripostide jaoks külmunud maad raiuda. Aini arvab, et tema väikest kasvu ema kaalus lõpuks võib-olla vaid 43 kilo.
Aasta töötasuks saadi mõni kilo koirohuga segatud nisu ja natuke rukist. Ent võis ka selguda, et tasu polegi saada, vaid ollakse kolhoosile hoopis võlgu iga päev jagatava poole kilo leiva ja veega keedetud kartulisupi eest. Elust Sušihha külas ja mujal Siberis saab lugeda mälestusteraamatust «Sa ära möödu mineviku valust», mille on koostanud Tiiu Teesalu.
Aini meenutab, et kolhoosis oli leivaküpsetamise maja. Kord lugenud lapsed ära, et laua peal jooksis 60 rotti. Ju oli laud jahuseks jäänud. Aga leib oli mõru ja Aini kardab sellest ajast saadik paaniliselt rotte.
Eestlased püüdsid oma olukorda muidugi parandada ja panid kartulit maha, soe suvi soodustas tomati ja kurgi kasvu, kilet polnud tarviski peale panna.
Hiljem ehitati koos vanema abielupaariga oma maja. See oli osaliselt maa sees, rohukamaratest üles laotud ja pealt savitatud. Katus oli turbast. Põrand oli savitatud, seinad lubjatud. Selles oli üks tuba kahe asemega, mille vahel oli pisut ruumi. Aini magas mingisuguse kasti otsas.
Kustumatu koduigatsus
Eestlased hoidsid kaugel kokku, poetati oma napilt toidulaualt kas või natuke kolme väikse lapsega emale, aidati matta. Natuke kergem olnud meestega peredel. Kellel oli lähedasi Eestisse jäänud, need said kodust pakke nagu Aini ema. Kord saadetud ühele eestlasele jõuludeks kodust kuusk – siis oli palju rõõmu. Aini meenutab, et sealne ümbrus oli lage, puid ei kasvanud, mõni üksik jändrik kask vaid.
Aini ütleb, et pühi tähistati alati, ükskõik kui kitsad olud ka ei olnud. Lastele õpetati laule ja salme kodumaast. «Koduigatsus oli nii sees, oli kindel teadmine, et ükskord peab koju saama,» ütleb naine täna. Kuigi siis õppis ta koolis ja suhtles ka teiste eesti lastega vene keeles. Eesti keelt räägitud siis, kui jutt olnud salajane. Aga selle peale vene lapsed vihastanud.
Meelde on jäänud ka Stalini surm. «Kodune kasvatus oli selline, et rõõmu ei tohtinud välja näidata,» ütleb Aini Ilves. Paari aasta pärast hakati lapsi koju tagasi lubama, kui Eestisse mõni lähedane oli jäänud. Aini jõudis Sangastesse vanaema juurde tagasi, kui oli 15.
Tuli ta koos Karula kandist pärit naisega, sõitis jälle kaks nädalat rongiga. Ema ja viis aastat vanem vend, kes töötas Novosibirskis tehases, lubati koju hiljem. Isa lubati koju novembris 1960, ta suri aasta pärast naasmist, ema elas 93 aastat vanaks ja suri kuus aastat tagasi.
Eluga leppinud
1957. aasta sügisel hakkas Aini õppima Tsirguliina keskkooli 8. klassis. Ta polnud ühtegi päeva eesti koolis käinud. Lugeda ta eesti keeles oskas, aga enda hinnangul mitte eriti hästi. Siiski hirmu, et ta koolis hakkama ei saa, polnud. Matemaatikaga oli kergem, kuid eesti keeles oli raske rääkida. Aga see ei seganud agaralt õppimast.
Kui üks sugulane apteeki tööle läks, oli see justkui suunanäitajaks – edasised õpingud viisid Tallinna meditsiinikooli. Sellesse aega jääb vanaema surm. Lõpetamise järel saigi Ainist Antslas apteegi abijuhataja. 1965 järgnes abielu, sündis kaks tütart. Praegu on Aini kuue lapselapse, viie tüdruku ja ühe poisi vanaema.
Möödunud aastal valis Sangaste kogudus Aini teiseks perioodiks kogudusetööd juhtima. Aini ütleb, et eesti inimesed on pigem ikka kristlased kui jumalasalgajad, aga noored peaks kümnest käsust enam hoolima, sest halba tuleb elus iseenesest alati ette.  
Tal on kodus suur aed, mis nõuab omajagu hoolt. Esmaspäeviti käib ta viiendat või kuuendat aastat väikse seltskonnaga Pühajärvel basseinis lõõgastuseks ujumas. Vabal ajal loeb kriminulle, mis samuti pakuvad mõnusat vaheldust.
Aini suurim rõõm on reisimine. Tema unistus oli käia Iirimaal ja see täitus möödunud aastal. Ühe reisi aastas saab ta endale ikka lubada, kuigi teenistus on väike.
Juulis on tal taas rännutee jalge all, seekord Gotlandile. Aga reisiajalegi on Aini Ilvesel oma nõudmine – Sangastest ära saab ta vaid kuu teisel poolel, kui apteegis ostmist vähe.
Kogenud apteeker ütleb, et kuigi on raske, on nüüd ikka hea aeg. Elu pakub palju võimalusi, vaja vaid ise hakkaja olla.

Rita Puidet

Teised temast 

Ivo Pill, Sangate koguduse õpetaja:
Heli-Aini Ilvese töö apteekrina on halastustöö nagu töö kiriku juureski ega tõota mingit rahalist edu. Ta peab võlaraamatut ja võib oma töö lõpetada kahjumiga. Oleme mõnikord rääkinud, mis saab apteegist siis, kui Aini pensionile läheb. Või kirikust siis, kui mina emerituuri lähen. Märgid on sellised, et noored ei taha maale tulla.
Aini võtab apteegis liikmemaksu vastu, inimesed tunnevad teda ja annavad hea meelega raha tema kätte. Kui keegi üldse usaldusväärne on, siis Aini. Tema on täpsus ja headus ise. Ka öösel tuleb ta kodust välja, teeb apteegi lahti ja otsib rohud välja. Mõnikord juhtub, et teed on tuisanud, aga valuvaigistit on väga vaja, abi saab ikka Aini käest.
Maakogudustel ei ole pakkuda majanduslikku küllust ega kultuurilist mitmekesisust, aga on elukeskkond. Kiire Interneti-ühendus tagab, et ülikooli raamatukogu ei pea olema kõrvalmajas või samas linnas.
Sangastes on annetajaliikmeid 196, aga võiks olla paar korda rohkem. Meie koguduse nõrkus on maksedistsipliin. Unustatakse maks maksmata, puht inimlikust eksitusest. Elutempo ajab tänapäeval juhtmed sassi, pole siis ka imestada, et üks või teine asi ununeb.