Esileht » Arvamused » Kolumn »

Apokalüptilisest keelest ehk Kuidas me kirikus üksteisega räägime

27.01.2021 | | Rubriik: Kolumn
Merille Hommik.

Alati, kui keegi süüdistab kedagi demoniseerimises, tuleb mulle meelde seik mu elust. Ühele EELK allasutuses toimunud üritusele paluti mind kõnelema. Oodates publiku hulgas sõnajärge, tuli pinginaabriga jutuks, kes olen. Kui pinginaaber sai teada mu nime, siis ütles ta mulle: „Saatan.“ Ilmselt ei meeldinud talle mõni minu kunagine teoloogiline kirjutis meedias. 

Minu ehmatus oli suur ja ettekandeks oli ennast natuke raske koguda. Aga see pole tähtis; tähtis on, et pinginaaber tõi esimest korda minu teadvusesse apokalüptilise keele elujõulisuse. Ehkki olin ju seda keelt küll ja küll lugenud erinevatest kirjutistest ja sotsiaalmeedia postitustest, tunnistan, et apokalüptiline keel võib olla kiriku ülesehitamisel suureks takistuseks. 

Apokalüptikat iseloomustab maailma ajaloo jagamine ajastuteks ning veendumus, et praegune ajastu on viimane. Kohe saabuvat lõpuaeg, mil otsustatakse, kes pääseb taevariiki ja kes põleb põrgus. Apokalüptilises keeles kasutatakse rõhutatult universaalseid ja absoluutseid kategooriaid: kui miski väriseb, siis kogu maa korraga; kui miski sureb, siis kõik vähegi halb ja vigane korraga; kui miski pääseb, siis kõik laitmatult õiged ühes tükis. Apokalüptika vastandab teravalt head ja halba, Jumalat, tema ingleid ja saatanat. Ühed kuulavad Jumalat, teised saatanat; ühed pääsevad igavesse ellu, teised on igaveses hukatuses.

Apokalüptilisel keelel on usu keele ja kristliku keele ühe registrina oma koht. Teatud oludes on see loomulik, nii mõnegi kristlase isiklikus suhtlemises Jumalaga on see oluline. See kuulub teatud vagaduslaadi juurde. Apokalüptiline keel on väga väekas. Seepärast keeb ta tihti üle ääre, valgub avalikesse sõnavõttudesse. 

Kes soovib näiteid, leiab neid hõlpsalt mitmelt tuntud netileheküljelt ja nende käepikendusena toimivast sotsiaalmeedia grupist. Aga kui ta on juba üle keenud, tuleb muutuda ettevaatlikuks. Kas avalik apokalüptiline sõnakasutus teenib alati parimat eesmärki? 

Heitsin pilgu internetti. Leidsin paari minutiga tekstid, milles kasutatakse kaasluterlaste ja kaasvaimulike kohta väljendeid nagu „reetur“, „äraandja“, „argpüks“, „saatan“, „antikristus“. Sealjuures tabavat neid kindlasti häving. Nagu oli oodata, leidsin kiiresti ka Johannese ilmutusraamatu kirjakoha tsitaadi. „Argade ja uskmatute ja jäledate ja mõrtsukate ja hoorajate ja nõidade ja ebajumalateenijate ja kõigi valetajate“ kohta öeldakse, et nad lõpetavad „tule ja väävliga põlevas järves“ (Ilm 21:8). 

Kui ka ilmutusraamatu keel on osa piiblikeelest ja sellega kristlikust keelest, võib sellega minna liiale. Liiale läheb ta seal, kus kaaskristlastest tehakse väikesed saatanad. EELK on küll osa Kirikust, ent ta on maine organisatsioon kõigi oma hierarhiate ja otsustuskogudega. Sellises organisatsioonis kehtivad seega ka inimlikud suhtlemisreeglid. 

Kiriklikke üritusi, isegi tavapärast jumalateenistust ei saa korraldada, kui korraldajad kasutavad apokalüptilist keelt. Sellise metafoori- ja sümbolikeelega ei ole võimalik teisele selgitada argiseid asju ning pigem ehmatatakse ligimest. Häda on suurem veel, kui apokalüptilise keelega kasvatatakse lapsi, kes peaksid tulevikus oskama üksteisega inimlikult suhelda ja eluolu korraldada. 

Kõige karjuvam viis apokalüptilist keelt kuritarvitada on see, kui „saatanate“ ja „antikristustega“ tahetakse sulgeda kaasluterlase suud. Taeva ja põrgu pingeväljas elamine võib olla pimestav. Kaaskristlane, kes ei vasta päris ootustele, esindab näiteks mõnda teist vagaduslaadi, võib apokalüptikule tunduda ohtlik. Aga apokalüptiku välja öeldud „saatan“ võib rikkuda kristliku suhte teisega. 

Võib-olla ei saagi teine aru, mida selline väeline sümbolkeel tähendab (mina saan näiteks sellest keelest aru, aga ei kasuta seda praktiliselt üldse). Võib-olla ehmatab see ligimest. Võib-olla tunneb ta, et tema muret ei kuulatagi ära, võib-olla isegi, et ta on osadusest välja arvatud. 

Piisab ehk sellest, kui mõtelda hingehoidliku vestluse olukorrale. Kas on üldse võimalik, et hingehoidja hakkab sügavas hädas oleva inimesega rääkima apokalüptilises keeles? Ei, hingehoidja esmalt kuulab ja otsib siis koos mureliku inimesega ühiselt abi, hoolitsedes selle eest, et hädasolijaga ei kaoks kontakt.

Siis kui ühiskonnas ja kirikus on lahkarvamusi palju ja inimestevahelised suhted sassis, tuleks eriti jälgida oma keelekasutust. Kiriku liikmed peavad taasavastama ühisosa, mitte aga takistama seda apokalüptilise keele hirmsa väega. On meie kõigi teha, kas tunnistame meid ühendavat evangeeliumit ja jätame kaaskristlaste jagamise erinevatesse sahtlitesse korraks kõrvale.

 

 

 

 

Urmas Nõmmik,

kolumnist

Jumal teeb nähtavaks oma armastuse meie vastu sellega, et Kristus suri meie eest, kui me olime alles patused. (Rm 5:8)