Juhime tähelepanu, et tegemist on vana postitusega, seoses millega võib esineda küljenduslikke nõrkusi.

Anu Raud võõrustas Viimsis lõpikulisi

/ Autor: / Rubriik: Elu ja Inimesed / Number:  /

Mets on eestlasele püha paik, kuhu vajadusel varjuda, kust hingele kosutust nõutada, tutvustas Anu Raud oma suure vaiba «Pühakoda» ideed. «See Pühakoda varjab ja hoiab sooja. Ta altaril allikavesi ja mesilinnu mesi. /…/ Mets sosistab õhtupäikeses tänupalvet ja kutsub – Tulge kõik, kel rahutus rinnas, ma kostitan teid rahu, rõõmu ja iluga, kosutava metsaviluga», võis lugeda taiese juures autori kaassõna. Liina Raudvassar

Anu Raua isikunäitus «Lõpik» pakub Viimsi Püha Jaakobi kirikus ja rannarahva muuseumis kuni 2015. aasta kolmekuningapäevani valikut vaibakunstniku loomingu paremikust.

«Tänada on mul tohutult paljusid,» kinnitas Anu Raud oma näitust Viimsis avades. Aga murdekeelne sõna lõpik seda just võimaldab. Mulgimaal tähendab see sõna millegi lõppemist või lõpetamist.
Talupojakultuuris oli pärast mõne suurema töö, näiteks heinateo või kartulivõtmise järel kombeks, et peremees kutsus pere ja naabridki kokku, et vaevanägijaid tänada ja üheskoos rõõmsalt üks pidu pidada.
Anu Raud tänas oma õpetajaid ja õpilasi, lähedasi ja sõpru ning oma loomingu austajaid. Viimase pooleteise aastaga korraldatud 14 isikunäitusel on käinud umbes 20 000 külastajat. Neid kõiki tahab kunstnik tänada, sest kui ei oleks huvilisi, poleks ka meistril inspiratsiooni.
Et näitus avati hingedeajal, siis saatis Anu tänud ka teise ilma, meenutades oma ema Valda Rauda, kes igavikku läks aastapäevad tagasi. Valda Raua viimasteks tõlketöödeks olid Keldi palved, eluõhtul süüvis ta meeleldi vaimulikku kirjandusse. Just emaga arutas Anu oma viimase suurema gobelääni ideed.
«Kui palju Ristilöödu ja rist on mõjutanud maailma, see mõte elas mu peas mõni aeg ja ema kiitis mu mõtte heaks see vaibaks kududa,» jutustas Anu, tutvustades oma uuemat, esmakordselt vaatajate ette toodud kirikuvaipa «Issa Ristike», kus peal suur ristipuu, peas kibuvitsakroon ja punased vermed Kristuse haavakohtades.
Kommenteerides vaibale nimepanekut meenutas meister lapsepõlve: «Kõik ütlesid ikka kõiksugustel puhkudel issaristike, minu lapsehoidja, ema ja isa, ikka – oh sa issaristike!»
Pärast kiriklikku osa, kus Anu Raua loomingust rääkisid teiste hulgas kuraatorid Erkki Juhandi ja Kadi Karine ja koguduseõpetaja Mikk Leedjärv ning kuulati musitseerimas akordionist Henn Rebast, liiguti torupillimuusika saatel üle tanuma asuvasse muuseumisse, kus lõpik jätkus. Anu Raud liikus oma külaliste keskel ja jagas huvilistele vaipade kohta lähemat seletust.
2012. aastal valminud suuremõõdulise, 180 x 240 cm vaiba «Pühakoda» ees seisatades luges juurtelt Paistu kihelkonnast pärit Anu Raud kahasse õpetaja Jaan Tammsaluga kirjutatud raamatust «Vaimulikud mõtisklused» tänavuseks hingedeajaks kirjutatud «Paistu palve»:
«Ma palun, ma palun, ma palun,
muuda kõik koledus iluks,
päikeselõõsk jahedaks viluks,
pimedus valguseks,
lõpud alguseks,
argus julguseks,
rumalus tarkuseks,
laiskus virkuseks,
hoorus vooruseks,
tuimus kirkuseks,
kinnisus siiruseks,
leigus kireks,
üksikud üheks pereks.
Ja et kõik jaaniussid läheks
taevalaotusse säravaks täheks.»
Liina Raudvassar