Esileht » Elu ja Inimesed » Persoon kaasajast »

Anu Lamp: kõik ei pea olema olmekeeles

11.03.2015 | | Rubriik: Persoon kaasajast

Usuteaduse Instituudi kultuuriloo magistrant Anu Lamp räägib sellest, kui olulised on elu, kunsti ja kultuuri mõistmiseks algteadmised piibliloost. Siim Vahur

«Oli oluline, et see kõik ei jääks pelgalt kirjanduslikuks,» rõhutab Anu Lamp usutluses Katri Aaslav-Tepandile pärast lavakunstikooli üliõpilaste lavakava «… ja Sõna sai lihaks», mis on kokku seatud Vana Testamendi lugudest.

Katri Aaslav-Tepandi: Milline oli sinu kokkupuude Piibliga, vanatestamentlike teemadega, kui olid sama vana kui tänased tudengid?
Anu Lamp: Väga pisteline, mul puudus süsteem. Sedasama näidendit, millest mängime lavakavas katkendeid, Aino Kallase «Patseba Saaremaal», mängisime lavakunstikateedri esimesel kursusel tervikuna. Siis asetus ta mu jaoks küll Piibli konteksti, aga ma ei mõelnud sealt edasi.
Kui sul teadmist pole, ta ei juurdu, ei teki seoseid, sa ei oska näha, kõikidest paralleelidest oled ilma. Mingid seosed tekkisid küll kunstiajalugu õppides, eesti kirjandust, ajalugu lugedes, terahaaval korjasin kokku.

Õpid usuteaduse instituudi kristliku kultuuriloo magistriõppes. Kuidas see on sind lavakõne õpetajana mõjutanud, tekstide valikuid suunanud?
Kõik hakkab kokku jooksma, nagu sa isegi tead. Õppimist on olnud mulle väga vaja. Seda lavakava ei oleks ma üliõpilastega teinud, kui mul poleks olnud mingitki tuge või baasi, siis oleksin rääkinud teemast, mida ma ei tea. Olen targemaks saanud, ülimalt hea meel on uute seoste üle, kuulan tekste teise kõrvaga, loen teistmoodi. Et võtsin tudengitega neid lugusid teha, siis saan ise selle maailma sees olla edasi, saan koos üliõpilastega süveneda ja teha seda läbi kirjanduse.

Kui tudengid Vana Testamendi kätte võtsid, uurimistöid alustasid, kuidas nad suhtusid alglugudesse, teemade tõlgendustesse?
See kõik inspireeris üliõpilasi, nad otsisid iseseisvalt materjale, süüvisid, tegid ettekandeid. Üliõpilased, olles ise nende teemade ja tekstide sees, on head vahendajad. Ning ikka väga paljud asjad tulid neile üllatusena. Haridustaust on õpilastel ka erinev, osas koolides on religiooniõpetus, osas ei ole. Mind rõõmustas nende endi innustumine. Kui lähed sealt veel edasi, vanemana, siis tuled nende teemadeni rikkamana tagasi, süvened edasi. Need inimesed, kes on kirjutanud neid tekste, nende jaoks oli mõistetamatu, et ei teata taustu. Ma adun seda. Küsimus on, kuidas harida, kuidas jõuda noorte inimesteni.

Teie lavakava on tõepoolest eesti keele ja kultuuri juurte teadvustamine. Mitteteadlikult kasutame ju igapäevaselt piibellikke väljendeid, rääkimata ajalooliselt eesti kirjakeele kujunemisest, ka meid mõjutanud väärtushinnangutest, moraalist.
Kui vaatame näiteks meie oma vanasõnu, fraseologisme, kujutan ette seda jahmatust, kui taibatakse, kustkohast need pärit on. Teine asi on tänapäevane keel. Me ei tegele enam selliste tekstidega nagu Piibel, me kuuleme elus teistsugust keelt, olmelisemat, ka praeguses dramaturgias, teatris, seriaalides. Siis siin kavas on kontsentreeritult koos … see võib olla elamus keelest.

Lavakavas ühtepidi avas Piibli alglugu inspiratsiooniallikana kirjandusteose tuuma, aga toimus ka vastupidine fenomen, et kirjaniku tõlgendus avardas mõistmist Piiblist, puudutas uuel, ehedal moel.
Jah, huvitav on, kuidas Piibli lugusid on kirjanikud erinevalt lugenud, mida nemad on välja lugenud ja välja loevad. Kui loen Aabrahami ja Iisaki lugu Kierkegaardi tõlgenduses («Kartus ja värin»), siis ega sellest ei saa aru, mida ta on tahtnud öelda, kui sa ei tea Piibli algteksti.
Kierkegaardil on Iisaki ja Aabrahami loost kolm võimalikku varianti, mida ta mängib läbi, olukordi, mida ei juhtunud, mängib oma fantaasias. Aga sa võib-olla ei võtagi sellist teksti lugeda, kui sul puudub taust või kui sul ei ole selgitavaid tekste.
Kui võtame näiteks Auerbachi analüüsi «Odysseuse haavaarm», kus ta ütleb, et kogu Euroopa kirjandus on läinud kaht teed: kas «Homeros» ehk siis kirjeldav (Balzac, Di­ckens, Hugo jne), kus on detailideni täpsed kirjeldused, või siis Piibel, mis on väga vähe välja andev, seetõttu erinevaid tõlgendusi pakkuv. Kui mõelda, et terve kirjandus jaotub nende kahe tee vahel!
Vaatasime üllatusega paljude piibliteemaliste teoste puhul, et sa ei võtakski kätte, kui ei saa aru. Lüngad on ikka suured, kunstiajaloos, kirjanduses jäetakse teosed vahele, sest baas on õbluke. Näiteks Underi «Tuudaimimarjad», selle puhul ei jäänud meil muud üle kui rääkida kõigepealt Piibli lugu, alles siis kirjanduslik tekst. Nii ta haarab ka kuulaja, tekivad seosed. Kui tegemist on kooliga, siis see pole mingi probleem, siin on ka hariduslik moment.

Mõtlemapanev ja avastuslik oli see õhtu küll. Tabasin end mõttelt, et mida kõike ma ei tea, ei ole jõudnud teada.
Olen ju lugenud Kafka «Protsessi» ega aimanudki, millisest Piibli algloost autor tõukus. Või Toomas Liivi Tammsaare loomingu piibellike arhetüüpide avamine!
Või Jaan Unduski käsitlus Juhan Smuuli stalinlikest oodidest, mis asetas need vanatestamentlikku konteksti. Ning nii nagu Undusk seda teeb ja näitleja vahetult ja peenelt seda vahendab, ühes katkenditega, siis hakkadki taipama inimese sisemisi, tumedaid mehhanisme. Smuul uskus Stalinit, tema religioosne tunne sublimeerus Stalini ihalusse.
Jaan Undusk oma teadmiste pinnalt rehabiliteerib Smuuli. Ta oli ju väga noor inimene, kui need oodid kirjutas. Ning kuidas suur juht tajub ära, mis hoovad tal käes on.

Ja maalid, milline küllus alates Rembrandtist kuni Arrakuni! Kuidas nendeni jõudsite?
Algusest peale oli mul see mõte, et peame kaasama maalid. Ei tahtnud aga hakata neid projitseerima seinale. Samal ajal lugedes Huizinga «Keskaja sügist», kus Huizinga räägib nii eredalt elavatest maalidest, sain sealt idee.
Ning kinnituse ideele sain, kui sügisel käisin Peterburis Ermitaažis näitusel, kus olid eksponeeritud Vene tsaariperekonna kõik riided, mänguasjad, ratsakostüümid ja muu hulgas ka näitlejate kostüümid. Seal näitusel oli kirjutatud, et siin saalis mängiti see maal, teises saalis too maal. Kui seda lugesin, sain aru, et tulebki teha elavad pildid. Maalide elav mängimine oli nii oluline mänguline osa kultuuris.
Mõtlesin, et kokku peaks moodustuma filmilint, kus maalid vahetuvad nagu joonisfilmis, kus joonistatakse kõik poosid läbi. Ning kui keerad filmilindi kiiremaks, siis joonistub välja kõige olemuslikum žest. Nii ka pildirea viimast maali otsides otsisime olemuslikku. Gradatsioon täiuslikumale žestile. Väga loominguline töö. Selle lavakava puhul oli oluline, et see kõik ei jääks pelgalt kirjanduslikuks, ning üliõpilased vaimustusid maalikunstist, see tegi rõõmu.
Arvangi, et nüüd kunstimuuseumis ei lähe nad mingitest maalidest mööda, vaatavad kindlasti teise pilguga, et mis nurga alt see kunstnik on seda alglugu näinud. Nii nagu kirjanikud, on kunstnikud olnud mõjutatud, saanud inspiratsiooni Piiblist, on mõtestanud läbi iseenda, oma elukogemuse, lisaks kirjanduslik anne. Suured mõtlejad, kunstnikud on mõelnud läbi need algsed lood ja siin on nad üheks hetkel kõik su ees, liua peal.
Selle kavaga on nii, et seda võikski mängida, ikka keegi saab tõuke. Kui ükski saalis saab tõuke, on hea. Vaatajat ei ole vaja alahinnata, inimesed vajavad niisuguseid asju, ei pea olema kõik olmekeeles. Kardetakse, et inimesed väsivad, ei taha kaasa mõelda, toimub nagu mingi titestumine. Ärgem kartkem.
Katri Aaslav-Tepandi

Anu Lamp
Sündinud 29. märtsil 1958 Tallinnas.
On näitleja, lavastaja, tõlkija ja õppejõud.
Õppis 1976–1978 Tartu ülikoolis eesti filoloogiat.
Lõpetas 1982 konservatooriumi lavakunstikateedri X lennu.
Astus 2013 usuteaduse instituudi kristliku kultuuriloo magistriõppesse.
Linnateatri näitleja alates 1982. aastast, 2006–2010 samas kirjandusala juhataja.
On Eesti muusika- ja teatriakadeemia lavakunstikooli lavakõne õppejõud.
Eesti Teatriliidu juhatuse liige.

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)