Esileht » Elu ja Inimesed » Persoon kaasajast »

Anu ja Juha Väliaho – hingepõhjani misjonärid

21.12.2016 | | Rubriik: Persoon kaasajast

Koduse söögilaua taga on istet võtnud Anu ja Juha, väike vahva poiss on Anu lapselaps Ott. Tiiu Pikkur

Pärast kahtkümmend aastat Venemaal hõimurahvaste juures kogudusi rajamast, kogudusehooneid ehitamast ja kultuuri edendamast tagasi Eestis, asusid misjonärid Anu ja Juha Väliaho nelja ja poole aasta eest siingi kohe misjonitööd tegema – 7000 elanikuga Saue linna kogudust looma.

«Kui me Anuga 2012. aasta kevadel EELK teenistusse tulime, siis palus misjonikeskuse juhataja Leevi Reinaru, et läheksime Sauele luterlikku tööd tegema,» meenutab Juha. «Saue on vist Eesti ainuke linn, kus ei ole luterlikku kogudust» (Sillamäel veel ei ole – T. P.).
See töö kandis vilja – Juha Keila Miikaeli koguduse abiõpetajana ja Anu sama koguduse diakonina on loonud Sauele Keila koguduse abikoguduse, mis on kasvav kogudus. «Meil on väga hea koostöö Saue linnavalitsusega, päevakeskusega ja ajalehega Saue Sõna,» räägib Juha.
Anu näitab viimast lehenumbrit, kus esikaanelugu räägib esimese advendi tähistamisest Sauel. Anu sõnul kogunevad sauelased traditsiooniliselt sel päeval linnaväljakule kuuse ümber. Saue kristliku vabakoguduse pastor Vahur Utno rõhutas seal, et jõulud on eelkõige kristlik püha, millega pühitsetakse Jeesuse Kristuse sündi.
Anu ja Juha eestvedamisel kokku pandud soome-ugri lapiteki näitust «Jõulurõõm» saab päevakeskuses uudistada veel 27. detsembrini. Lapitekke on siin mitmest paigast, alates Lauknast ja Vastseliinast kuni Udmurtia ja Marimaani. Samas saab osta käsitöid, raamatuid ja jõuluteemalisi asju.

Oma kirik Sauele
«Kõik meie inimesed on Keila koguduse liikmed,» selgitab Juha. «Oleme kogunenud selle 4,5 aasta jooksul igal pühapäeval Saue päevakeskusesse armulauaga jumalateenistusele, osavõtjaid paarikümne ringis.» Koostöös päevakeskusega veab Juha soome keele õpperühma, millega ühiselt Soomeski käidud.
TÜ doktorandist marilanna Anna Mišina juhendab koolilaste kokaklubi ja muusikaklubi ning alustab pühapäevakooliga. Anna on ka koguduse lauluringi juhendaja ja korraldab kord kuus naisringi kokkusaamisi. Sauel teeb misjonitööd ka Marimaalt pärit Inga Pogodina.
Venemaal mitmeid kirikuid ehitanud Väliahod loodavad, et kunagi on Sauelgi oma kirik. Juha sõnul on sel aastal selles suunas liigutud. «Oleme linnalt palunud kirikule ehituskrunti ja selles on meile abiks olnud peapiiskop Urmas Viilma, endine pikaaegne sauelane. Kahjuks on see protsess olnud aeglane, sest aasta jooksul on vahetunud kolm linnapead. Igal korral on tulnud läbirääkimisi alustada algusest. Kuid sügisene linnavolikogu suhtus asjasse positiivselt. Meie Soome sõpruskogudused on lubanud meid majanduslikult toetada. Usun, et tuleval aastal saame kirikuhoone ehitusega alustada.»

Jõulud kirikuga
Jumalateenistused on Saue päevakeskuses (Kütise 4) igal pühapäeval kell 13. Pärast teenistust saadakse osa ühisest teelauast. Anu sõnul oli see komme nendega ka Venemaal ja seda traditsiooni hoitakse Sauelgi.
Aga jõululaupäeval läheb Saue rahvas 7 km kaugusele Keila Miikaeli kirikusse. Anu on selleks puhuks ka bussi tellinud, et ikka kõik soovijad sinna ja tagasi saaksid. Keilas on jõululaupäeval kaks teenistust: kell 16 ja 18. Esimese jõulupüha jumalateenistus peetakse ühiselt Saue vabakoguduse kirikus (Tammetõru 2a) kell 13, jutlustab Juha Väliaho ja laulab Saue koguduse naisansambel. «Sinna on oodatud kõik Saue inimesed,» räägib Anu. «Meil on vabakirikuga väga hea läbisaamine.»
Oma armsasse majja Tallinna lähistel ootavad Väliahod oma suurt peret külla esimesel jõulupühal, siis kaetakse pikk jõululaud, süüakse jõulutoite, loetakse jõuluevangeeliumi ja lauldakse jõululaule. Jõuluaeg on imeline nii väikesele kui suurele.
Detsember on Anule ja Juhale ka isiklikult tähtis aeg. Nad tutvusid 26 aastat tagasi advendi ajal, kui Juha oli üks soomlastest, kes tulid Rannamõisa koguduse pühapäevakooliõpetajaid, nende hulgas ka Anu, õpetama. «Pool aastat hiljem palusin Anu kätt, kuid läks veel poolteist aastat ja siis Anu ütles jaa.» Tähelepanuväärne on, et selle aja jooksul kirjutas Juha Anule kokku 200 masinakirjalehekülge kirju. «Need on kõik mul alles,» märgib Anu.

Hõimurahvaste keskel
Anu ja Juha elasid 20 aastat Venemaal soome-ugri hõimurahvaste keskel. See on suur tükk elust. «Krooniaeg Eestis on mul täiesti vahele jäänud,» ütleb Anu. Juha lisab, et tema huvi oli hõimurahvaid, keda on Venemaal 3 miljonit, teenida. «Need olid meie elu parimad aastad. See oli hea aeg, sest siis avanesid Venemaal uksed. 12 aastat elasime Marimaal ja 8 aastat Uuralites Baškiirias, nüüdses Baškortostanis.»
Juha on pea terve elu töötanud Soome rahvamisjonis, huvi sugulasrahvaste vastu tekkis 1990. aastatel. Mõte Marimaale siirduda sai alguse marilastega kohtumistest, eriti aga tutvumisest Mari ajalooprofessori Valeri Patruševiga, kes oli Soome soome keelt õppima tulnud.
Esimest korda sõitsid Anu ja Juha Marimaale 1992. aasta juulis. Juha on öelnud, et see oli nende kihlusreis, mis andis ka suuna edaspidiseks tööks. Algas erakordselt huvitav aeg misjonäridena Ingeri kiriku juures, kui täiesti tühjalt kohalt rajati kogudusi, tegeldi kogusehoonete ja kirikute ehitamisega, laagrite ja koolituste korraldamisega ning hõimurahvaste kultuuri arendamisega.
Üht erilist sündmust meenutab Anu: «Juha on ju Ingeri kiriku õpetajaks ordineeritud Joškar-Ola lasteaias! Põhjus oli üsna lihtne: Marimaal ei olnud 1994. aastal ühtki luterlikku kirikut.»

Piibel emakeeles
Kuidas marid võtsid vastu luteri usu? «See on Lutheri viis, et iga rahvas peab kuulama jumalasõna oma emakeeles,» selgitab Anu. «Maridel on kaks keelt: niidumari, mis on riigikeel, ja mäemari, mis on rohkem Volga ääres kasutusel. Meie rääkisime vene keeles, kuid meil olid tõlgid. Koolitasime nende töötegijad ikka emakeeles töötama.»
Väliahod korraldasid Piibli tõlkimist esiteks mari keelde. «Piibli tõlkimiseks oli eraldi programm «Piibel soome-ugri rahvastele» ning tõlkimisega tegeles Soome piibliselts ja Piibli tõlkimise instituut,» ütleb Anu ja lisab, et nemad aitasid kaasa niidu- ja mäemari- ning ka udmurdi-, komi- ja mordvakeelse Piibli tõlkimisele.
Et anda aimu Väliahode liikumistest, mainigem, et Uurali praostkond on 1200 km pikk ja 800 km lai. Kuidas neid vahemaid läbiti? «Žiguliga,» hõiskab Anu rõõmsalt. Tükati oli tee ja tükati sõideti lihtsalt põllu peal. 700 km ühe päevaga läbida oli normaalne, väidab Anu.
Kontakt hõimurahvastega ei ole katkenud. Viimane suursündmus oli selle aasta aprillis, kui reisiti Tatarstani pealinna Kaasanisse, kus pühitseti Kaasani luterlik kirik. Maridele on see koht tähtis, sest siin tõlgiti mari keelde esimesed Uue Testamendi osad.

Misjonimaa Eesti
Väliahod on töötanud kolmes erinevas luterlikus kirikus: Soome, Ingeri ja Eesti kirikus. «See on huvitav,» leiab Juha. «Ma olen soomlane, Ingeri kiriku vaimulik ja töötan Eestimaal!»
Misjonäritöö kohta Eestis, mis on olnud ju aegu luterlik maa, on Juhal oma arvamus: «Eesti on tegelikult tõeline misjonipõld. Kui enne sõda oli 80% eestlastest luteri kiriku liikmed, siis praegu praktiliselt ainult kümmekond protsenti. Eestlasi võib pidada maailma sekulaarseimaks rahvaks, 50 aastat nõukogulikku materialismi ja sellele otsa läänelik materialism on muutnud eestlased usu suhtes väga ükskõikseks. Venemaal oli misjonitööd kergem teha, seal olid küll piirangud, kuid inimesed olid väga vastuvõtlikud. Eestlaste ükskõiksus ristiusu vastu on minu jaoks hämmastama panev. Eesti on täielikult misjonimaa.»
Tiiu Pikkur

Anu ja Juha Väliaho
Kutsusid ellu luterliku kogudusetöö Sauel.
Töötasid 20 aastat Marimaal, Komimaal, Udmurtias, Tatarstanis, Tšuvaššias, Baškortostanis ja Mordvas.
Elasid Marimaa pealinnas Joškar-Olas ja Birskis Baškortostanis.
Juha oli Ingeri kiriku Uurali praostkonna praost.
Rajasid Venemaal 13 kogudust ja 15 pühakoda.
Käivitasid Birskis kohaliku meetööstuse.
Juha on kirjutanud raamatu «Volgan ja Uuralin välillä» («Volga ja Uurali vahel»).

Teemad:

See ongi võit, mis on võitnud ära maailma – meie usk. (1Jh 5:4c)