Anne Peäske on pannud koori ühes rütmis elama

«Carr-rreras! Carr-rreras!» kostab leerimaja alumisest saalist; see käib hääleharjutuste juurde. On esmaspäev, kell on seitse ja Kadrina kirikukoor alustab tavapärast proovi.
Koori ees on, nagu ikka, Anne Peäske, kes tähistas 9. novembril 65. sünnipäeva.
Aga mina kohtun Annega jälle tema juures kodus, kus köögilaua taga joome kohvi, räägime maast ja taevast ja kapsaaiast, kuid arutame ka koori järgmisi esinemisi.
Kokku kasvanud sõpruskonnaks
Kirikupühadel nagunii, aga veel? Koor on vastu võtnud arvukaid kutseid kuhugi esinema tulla ja on palju ringi sõitnud. Siiski ollakse üksmeelsed selles, et oma kirikus võiks veelgi rohkem laulda kui seni. Minupärast laulge või igal teenistusel, olen neile korduvalt öelnud.
Koorilauljad on väga tublid; paljud sõidavad kooriproovi ju kaugelt, aga nad on alati platsis. Küllap tõmbab see, et Kadrina kirikukoor on kokku kasvanud kindlaks sõpruskonnaks. Ei sobigi siin kasutada sellist verevaest sõna nagu kollektiiv. Ja muidugi on Anne olnud see päästik ja vedru, kes ikka on leidnud endas jõudu ja tahet kooriga töötada.
Olen seda kõrvaltvaatajana mitmes proovis viibides näinud. Ja kõva töö see on, kuigi Anne selle eest mingit palka ei saa. Meie kirikumuusikud on ju sarnases olukorras nagunii. Nad saavad koguduselt tasu, mille juures ka kvalifitseerimata koristaja palk tundub üüratu, või ei saa midagi. Eriti kehtib see vist maakoguduste kohta.
Eriliste hetkede pärast
Miks ta siis seda teeb, olen endalt küsinud. Kui kaua jätkub entusiasmi? Kas jumalateenistusele kogunenud ja jällegi suurepärase koorilauluelamuse saanud käputäis rahvast kunagi mõtleb, kust see kõik tuleb?
Vägisi tikub pähe mõte, et me teeme seda enda jaoks. Ja me teeme seda Jumalale. Tema kuuleb meid, ütles vend Honorè Ristikivi romaanis «Rõõmulaul». Väljast võib see ju paista ühe kummalise seltskonnana, kes eriti tavapärast vagadust üles ei näita, kuid jumalateenistusel või niisama kontserdil kokku saades tekib sünergia, tuleb tunne, et Vaim on kohal.
Eriti selgelt on mul meeles üks aastatetagune esinemine, kus tekkis tunne, et need ei ole inimesed, kes laulavad, need peavad olema inglid. Vean kihla, et see tunne tekkis kõigil. See oli tookord vist Zoltán Kodály «Stabat Mater». Niisuguste hetkede pärast tasub ilmselt kõike seda vaeva näha. Tänu Taevaisale, et selliseid kirikumuusikuid meil ikka veel kuskil on, et nad kõik polegi veel läinud Soome või Inglismaa hooldekodudesse tööle.
Muusika Jumala auks
Igatahes Anne on suutnud panna selle koori laulma; on seda juhtinud kindlakäeliselt, kuid humoorikalt. See viimane on Annel küllap tugevaks mootoriks või pigem igiliikuriks. Anne juuresolekul tekib ka endal tahtmine hakata anekdoote rääkima, kuigi tal on neid muidugi rohkem ja tõsilood elust enesest, mida ammutada elupagasist, on tal sageli anekdootlikumad kui anekdoodid ise. Nagu see ikka kipub olema.
Mina olen Annelt õppinud seda, kuivõrd tähtis on järjekindlus asjas, mida oled ette võtnud. Hoolimata kõigest muust. Kui oluline on see, et esmaspäeval kell seitse pannakse leerimaja köögis kannutäis kohvi tõmbama, kogunetakse, visatakse nalja, arutatakse ka päevakajalisi asju, aga siis minnakse klaveri juurde ja alustatakse proovi, sest järgmine ülesastumine on juba pühapäeval. Kui vaja, tehakse nädala sees veel üks lisaproov.
See on töö, see on tahe, see on hing. Ja mis on eesmärk? Eesmärk ei ole ju lugu esitada, vaid teha muusikat, laulu. Ja ega Annegi teisiti oska kui püüda parimat; latti alla ei lasta. Ja ausat kriitikat, eriti enesekriitikat, tal jagub. Enese vastu tuleb vahel karm olla, öeldakse.
Siin kuskil vist see saladus peitubki – kui viimaks jällegi on tunda, et Vaim on kohal; kui on tunda, et nüüd oli tegemist muusikaga Jumala auks ja inimeste rõõmuks; kui inimeste näod kirikus või kontserdil lähevad helgemaks; kui taas tekib tunne, et inglid laulavad, siis … Jah, siis on kogu ettevõtmine krooni pähe saanud. Öeldakse, et pole häid või halbu koore, on head või halvad koorijuhid – Anne puhul kehtib see igal juhul. Taevale tänu!
Meelis-Lauri Erikson,
Kadrina koguduse õpetaja