Esileht » Elu ja Inimesed » Persoon kaasajast »

Anne Ferschel usaldab jäägitult Jumalat

21.09.2010 | | Rubriik: Persoon kaasajast

Anne Ferschel on oma tagasihoidlikul moel ja kindlal käel juhtinud Iisaku koguduse elu.  Rita Puidet  Üks neist töötegijaist, kellest aina siirast rõõmu võib tunda, on Viru praostkonna ja Iisaku koguduse sekretär Anne Ferschel. Aga veel olulisem on teadmine, et 20 aastat on ta olnud koguduse juhatuse esimees.
Tagasihoidlik Anne ütleb, et teeb rõõmuga oma tööd, ent rääkida sellest… Kohtume siiski Iisakus kogudusemajas, mille hoolitsetud ümbrus kõneleb usinast perenaisest.
Jumala tahet täitma
Agronoomiharidusega Anne räägib, et oli 38, kui hakkas kakskümmend aastat tagasi jaanuaris regulaarselt kirikus käima. Kui koguduse nõukogu ta sügisel juhatuse esimeheks valis, oli see nagu pommiplahvatus. Ta tunnistas, et pelgas alguses koostööd õpetajaga. See on ka mõistetav, sest õpetaja Avo Kiir tunnistab, et tal oli oma kandidaat sellele kohale valitud – muidugi mees, sest «naist ta niisuguse asja juurde ei usaldanud». «Ma polnud absoluutselt valmis, polnud jõudnud ennast näidata. See oli Jumala tahe, mulle oli Kõigekõrgema kaitse kaasa antud,» arvab Anne.
Anne algusaastad juhatuse esimehena olid ka kogudusele proovikiviks, sest koguduse õpetaja Avo Kiir oli kaks ja pool aastat (1992–1995) Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei esindajana tööl riigikogus. Anne ütleb, et kogudus õppis siis iseseisvalt otsustama, sest oli nädala sees omapäi ja ega riigikogu liiget nagu sobinudki iga tühiasja pärast tülitada.
Kui 15 aastat tagasi sügisel sai Viru praostkonna keskuseks Iisaku, jättis Anne oma varasema töö ja tuli kirikusse palgatööle – sekretäriks. Praostkonna asjaajamist hindab ta küll tõsiseks, kuid koguduse oma mitte. See on pigem eluviis, elu pere keskel.
Kuid mitte igaühte ei vii see, ja juba kolmandat valimisperioodi, kirikukogu saadikuks. Kui ta esimesel valimisperioodil koos teise naissaadikuga meeste keskel istus, oli ta endalt küsinud, kas see on ikka tema jaoks õige koht. Aga seal peetud palvustel on võimas vägi taga nagu ka vaimulike laulul – iseloomustab Anne erilist kogemust.
Mõõtmatu tänulikkus
Anne tagasihoidlikkus on piiritu: «Ega mina pole üksi mitte keegi. Ei saa öelda, et mina olen midagi teinud, minu asemel võiks olla kes iganes.» Kõrgelt hindab ta eelmist juhatuse esimeest Juhan Kirspalu, kes teda alguses palju aitas. Eeskujuks olid talle kirikuvanemad, kes piinliku täpsusega kõik korras hoidsid. Sama joont jätkatakse praegu ja tõtt-öelda peab tõsiselt vaeva nägema, et kogudusele midagi ette heita. See vaev ei tasu ennast ära – Jumal on oma kojas alati kohal, kinnitavad säravpuhtad ruumid.
Õpetaja Kiir ei ole kitsi kiitma: «Tagantjärele tarkusega oli Anne õnnestunud leid. Tänu temale olen saanud töötada koguduse kõrvalt ja mul ei ole olnud mingisugust muret majandusliku elu pärast. Anne on kiriku juurde toonud suurepärased kirikuvanemad, talle võin usaldada palvetunni pidamise. Annaks vaid Jumal kõikidele kogudustele selliseid töötegijaid, kes on niivõrd hingega asja kallal.»
Anne teadis kogudusega liitumise ajal, mis tähendavad ülestõusmispühad ja mis jõulud. Möödunud aja jooksul on ta usuliselt kasvanud ja õpetaja kõrval palju õppinud. «Olen siit rohkem saanud, kui andnud. Igal koguduseliikmel pole sellist õnnistust ja luksust enese harimiseks,» on Anne Ferschel õnnelik.
Praegu elab Anne Ferschel koos emaga majas, mis pärast mehe õnnetut surma osaliselt pooleli jäi. Täiskasvanud poeg ja tütar elavad juba oma elu. Anne hoolitseb ema eest ja on iseenese päralt. Kodus on sõber taks, juba teine, sest Anne on taksifänn. Too on kõigiti intelligentne daam, naerab Anne. Tantsimas küll ei käi, nagu teeb seda Anne, kes rahvatantsurühmaga laulu- ja tantsupeolgi osales. Aga muidu on seltsiks küll.
Ka armastab Anne Ferschel seenel käia ja neid toob ta alati ka mõnele koguduseliikmele – nad on Anne sõnul alati valmis talle appi tulema. Kuigi vahel tulevad emotsionaalse naise silmi pisarad ja talle on kerge haiget teha, unustab ta kurjad sõnad kiiresti. Eks töögi aitab seda ja Anne sõnul saab ta enamasti ise valida, missugust tööd ta parasjagu teeb, kas ajab raamatupidamises numbreid ritta või läheb hoopis õue päikest võtma ehk muru niitma. Kogudus loodab, et õpetaja kirjutatud projekt leiab rahastuse ja kiriku tornikiivri kate vahetatakse, aga Annel on siis üks töö juures.
Rita Puidet       

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)