Anna Haava viimne teekond
/ Autor: Eesti Kirik / Rubriik: Elu ja Inimesed / Number: 12. aprill 2006 Nr 16 /
«Eesti selle sajandi suure naisluuletaja
Anna Haava (15.IX 1864. Pala v. – 13. III 1957 Tartu) maise elu lõpust ja
viimsest puhkama sängitamisest on senini olnud väga väheseid teateid.
Anna Haava matus
Tartus 15. märtsil 1957. Talitust viib läbi õpetaja Jaan Muru. Repro
Teame vaid, et ta suri Tartus ning maeti
riiklikult (ilmalikult) Tartu ülikooli aulas pühapäeval, 17. märtsil 1957. Anna
Haava aga tahtis kiriklikku matust. Ka seegi soov täitus. Aga sellel kõigil on
siiski oma eellugu.
Juhtus nii, 2. mail 1956 paluti, et õp.
Jaan Muru võtaks A. H. armulauale. Palve tuli ootamatult, kuna J. Muru ei olnud
siis ametlikult Eesti kiriku teenistuses. Ta oli laagrist koju pöördunud endine
vang, kellele ei antud luba oma Tartu Peetri kog. II pihtkonna teenimiseks, kus
ta varem oli õpetajaks, ning seetõttu pidi oma igapäevast leiba teenima
puusepana Tartu Maarjamõisa kliinikus.
Üllatuse põhjust suurendas ka asjaolu, et
A. H. oli teinud kolmele Tartu kogudusele – Peetri, Maarja ja Pauluse –
võrdselt annetused, igale 200 rubla, aga armulauale võtma kutsuti millegipärast
teda.
/…/
Armulauale võttes kohtas õp. Muru Anna
Haavat esimest korda oma elus. A. H. oli siis ligi 92-aastane, aga väga jõuline
ja tragi, mitte sugugi voodihaige.
Siis piht ja armulaud, sügavusklikult vastu
võetud, põlvitades ja palvetades. «Ja pärast seda ta nagu hõljus kuskil
kõrgemal vaimsetes elamustes, millest sadestus juuresolijate hinge tema
õndsalik sõnastus: – Küll olen ma õnnelik! – Ja ikka ta kordas seda lauset… »
Kui õpetaja lahkus, seisis ta uksel, õndsalik naeratus näol ja huul kordas
ikka: – Küll olen ma õnnelik!
A.
H. kiriklik matus toimus tema kodus õp. J. Muru poolt 15. märtsil 1957
kell 19.30. matusetalitusele elasid kaasa toa täis sõpru sügavas vaikuses.
Matusetekstiks oli Ilm. 21:1,3–5.7.
/…/
Pärast ametlikku matust (17. III 1957)
Maarja kalmistul, kui suurused olid lahkunud, läks õp. Muru koos abikaasaga A.
H. kalmule ja luges «Meie Isa» palve. Inimesi oli veel rohkesti kalmistul.
Kakskümmend kolm aastat on sellest möödas, kõik elustub uuesti ja nagu ei
sobikski muudest asjadest kõnelda, kirjutab J. Muru.»
Katkend Rootsis ilmunud ajakirjast Eesti
Kirik, 1981, nr. 1.
Mälestuste autor Jaan Muru sündis 9. detsembril
1900 Kurista mõisas, õppis Treffneri gümnaasiumis ja lõpetas ülikooli
teoloogiamagistri kraadiga, täiendas end Saksamaal Marburgi ülikoolis. Teenis
enne Siberisse küüditamist Kursi, Tartu Peetri ja Maarja kogudust. Pärast
kodumaale pääsemist oli õpetajaks Kõpus, Paistus ja Tormas. Jaan Muru suri 25.
juulil 1987.
