Esileht » Mitmesugust » Hingehoid »

Anna andeks, ma enam ei jaksanud …

30.10.2019 | | Rubriik: Hingehoid, Ühiskond
võsa_tuuli2019jaan

Tuuli Võsa hingetugi@gmail.com

On päev, kus ei pea kiirustama. Liigun bussipeatuse poole, tundes rõõmu sügisvärvidest ning järjekordsest uuest päevast. Keegi on veel bussi ootamas. Tavaliselt tähendab see siin maanurgas ka vestlust, sest mis ikka niisama seista, kui juba ühte kohta ollakse satutud.
Teretame. Naine mu kõrval avab suu, nagu tahaks midagi öelda, kuid ei lausu sõnagi. Teeb paar sammu, vaatab mulle otsa, kuid juttu ei alusta. Õhk muutub selliseks, et raske on vaikides edasi seista. Küsin, kas ta on juba kaua oodanud. Naine noogutab. „Tulin igaks juhuks varem, sest viimasel ajal on mu ajataju kehvemaks muutunud. Ei oska enam arvestada, mis kell kodust välja tulla, et aegsasti kohal olla.“
Selle peale vaatame koos kella ja hakkame naerma. Oleme mõlemad varakult kodust välja tulnud. Bussi tulekuni on vähemalt 20 minutit aega. Osutan pingile ja teen ettepaneku istuda.
Istume. Ma ei kavatse olla pealetükkiv. Võime niisama kumbki oma mõtteid mõelda. Naine mu kõrval paistab olevat hajevil. Tuletan endale meelde kordi, kui ise olen nii bussi oodanud, et sooviksin olla endamisi oma mõtetega, ja siis satub kõrvale keegi väga jutukas inimene. Meenutuse katkestab sügav ohe, mis käib mu südamest läbi.
Küsin: „On teil halb?“ Naine mu vastas võtab taskuräti välja ja hakkab silmi pühkima. Pisarad võtavad võimust. „Ei, füüsiliselt pole mul midagi häda,“ ütleb ta läbi nutu. „Hinges on raske. Olen proovinud üle olla. Mõtlen, et kuus kuud on ju möödas ja minu elu läheb edasi, aga ikka on iga päev nagu paine peal. Ma ei tea, mida teha. Päevatoimetused saan tehtud, aga nii kui rahulikum hetk on, tuleb jälle midagi meelde Merlekese elust. Merle oli mu täditütar ja hea sõbranna. Oli. Nüüd on ta surnud. Ma ei saagi aru, miks ma praegu siin seda räägin! Ma ei tunnegi teid, kuigi olete tuttava näoga!“
Kuulan teda hoolega ja kinnitan, et kui ta soovib, võib rahumeeli juttu jätkata. Lisan, et olen hingehoidja ja valmis talle toeks olema nende hetkede jooksul, mil oleme kaasteelisteks sattunud. Naine mu kõrval lööb kahte kätt kokku ja imestab: „No siis olete nagu Jumala kingitus praegu mulle! Muidugi – olen teid ju kirikus näinud, sellepärast oletegi nii tuttava näoga. Ehk oskate mulle õige otsa kätte juhatada, kuidas nende segavate mõtete ja raskusega hakkama saada. Olen lähedasi ennegi igaviku teele saatnud, aga keegi nendest pole … Merle tegi ise oma elule lõpu. Ma ei suuda seda peast välja saada. Ikka on tunne, et oleksin saanud seda ära hoida. Elasime lähestikku ja suhtlesime tihedasti.“
Meenub mitu inimest, kes on sedasama väljendanud. Inimene on surnud, aga mõte „ehk oleksin mina midagi muuta saanud“ ei anna mahajääjale rahu.
Arutleme selle üle, kuidas tal üldiselt see leinaaeg on möödunud, ja vaatame koos kortsunud paberitükki. Sellel on sõnad: „Anna andeks, ma enam ei jaksa­nud …“ Vaikime.
„Ega teagi, kellelt ta andestust mõtles paluda, minult või kelleltki teiselt. Või Jumalalt. Pikemat kirja ta endast maha ei jätnud. Eks haigus oli oma töö teinud, paljukest ta ikka oleks jaksanud kirjutada, silm ei seletanud enam õieti ja pliiats kukkus kergesti käest. Purgitäis kangeid tablette ja liiga vara kinni pandud siiber – selline oli tema valik. Kui poeg ta eest leidis, polnud midagi teha. Tube tuli kõvasti tuulutada, enne kui seal normaalselt hingata sai. Täna ongi päevapealt kuus kuud tema surmast. Lähen surnuaiale.“
Eemalt hakkab paistma buss. Teen ettepaneku bussis kõrvuti istuda, kui nii kergem on. Mu vestluskaaslane tänab ja noogutab nõusoleku märgiks. Ühine tee jätkub. Kui bussilt maha astume, on uus kohtumine kokku lepitud. Pilvede vahelt piilub soojendav päikesekiir. Mõtlen tänutundes sellele, et olen võinud nii ootamatult kellegi rasket päeva Jumala abiga kergendada. Palvetan kõndimise ajal selle naise ja ta lähedaste eest. Meenub laul „Tähtede taga“.
Tuuli Võsa

Meie kõik peame saama avalikuks Kristuse kohtujärje ees. (2Kr 5:10)