Esileht » Elu ja Inimesed » Persoon kaasajast »

Andrus Mõttus: kogu elu on palveränd

06.08.2014 | | Rubriik: Persoon kaasajast

Käesolev aasta on kuulutatud liikumisaastaks ja sellega seoses soovitatakse iga päev vähemalt pool tundi käia. Aga kuidas kõndida päevas 40 kilomeetrit ja järgmine päev jälle? Selleks peab olema suur soov, samuti kannatlikkust ja vastupidavust. Kambja koguduse õpetaja Andrus Mõttus on hingetuksvõtva teekonna läbinud mitu korda.

Küsin Andruse käest, mis on tema jaoks palverännak. Andrus naeratab ja sõnab: «Sellele ei ole lihtne vastata. Tegelikult on minu jaoks iga päev kui palveränd.» Kui aastaid tagasi esmakordselt palverännakule minevalt Andruselt oleks keegi küsinud, mis on palverännak, oleks ta samuti vastamisega kimpu jäänud. «Ma kujutasin ette, et kui inimene on palverännakul ja sellest pärast vaimustusega kirjutab, siis see on midagi, mida ma tahaksin kogeda. See tundus südames õige, et ma lähen kuskile ja kogen midagi,» ütleb ta.

Valmis saama ja andma
Andrus on käinud kolmel pikal jalgsirännakul, seepärast küsin talt, kas kogetu erineb tema esmasest palverännu ettekujutusest. Ja mis on see oluline, mida ta on kogenud. Vastuseks kuulen, et ta ei loo ühestki asjast endale illusiooni. Kui ta tunneb südames, et peab midagi tegema või kuhugi minema, siis on see Jumala juhtimine. Kui ta on otsustanud kutsele järgneda, on ta avatud sellele, mida Jumal talle sel teel pakub.
«Kui Jumal pakub raskusi, siis ma võtan need tänuga vastu. Mõni on küsinud, mida ma loodan pikalt teekonnalt saada. Aga võib-olla ma ei peagi minema midagi saama, võib-olla pean hoopis midagi andma. Olin valmis saama ja andma. Kui ma olin palverännaku läbi teinud, ka siis ei teadnud, kas ma sealt sain või hoopis andsin selle kaudu midagi. Saamine ja andmine toimub üheaegselt,» filosofeerib Andrus.
Oma palverännakutel on Andrus jaganud raamatu vahele pandavaid sõnumeid. Need sajad sõnumid tellis ta spetsiaalselt Saksamaalt Darmstadti kloostrist ja need on kohalikus keeles. Kui Andrus tunneb, et on väsinud ega jaksa edasi minna, annab ta sedeli mõnele vastutulijale, saamata ise sageli aru, mis sinna kirjutatud on. Aga väsimatu palverändur kinnitab, et tema jagatud sõnumeid on inimestele tarvis olnud.
Hispaanias oma teed käies oli lihtne, sest seal liikusid palverändurid, Šveitsi-Itaalia teel oli keerulisem. Andrus ütleb, et tema eesmärk ei olnud sedelid lihtsalt ära jagada, vaid anda neid siis, kui ta väga väsinud oli. Enamasti võeti sõnum tänuga vastu ja see aitas edasi minna.
Viimasel pikal rännakul, teel üle Alpide Lausanne’ist Rooma kõndis Andrus 27 päevaga 1100 km. Keskeltläbi tuli kõndida 40 kilomeetrit päevas, mõnel päeval kogunes kilomeetreid ligikaudu 70. Neil päevil oli hetki, kus jalad olid väga väsinud ja läbi. Jalalabal oli 14 villi, aga järgmine päev tuli jälle kõndida. Teisipäeviti teadis ta alati, et kõndida tuleb nii palju, kui vähegi jaksu on, sest jalad peavad vastu. «Teisipäeviti kella kuueteistkümne paiku kogunes kammerkoor proovi ja palvetas minu eest,» selgitab Andrus.

Please don’t touch
Palverännupisikuga nakatus Andrus hoopistükkis Šotimaal, sügavate juurtega maal, kuhu oli palunud end koolitusele saata. Nädalavahetused olid vabad ja nii ta seal enda jaoks põneval maal muuseumides käis. Igal pool olid asjad ja asjad, mingis lossis räägiti kuninganna Maryst ja muudkui näidati asju. Igal pool rippusid sildid «Please don’t touch». «Nii ma muuseumi asjad ristisingi – ära puutu,» selgitab Andrus ja ütleb, et ei viitsinud enam asju vaadata.
Ta läks Edinburghi kõrvale mäele – sinna minek võttis võhmale – ja otsustas, et kui järgmine kord vabatahtlikult välismaale läheb, siis palverännakule. «Et olla Jumala ja loodusega, et kõndida ja olla mõtetes Jumalaga. See tundus õige mõte ja jäi kummitama,» meenutab Andrus oma esimese palverännaku ajendit.
Koolituselt tagasi tulnud, otsustas ta kinnisvarafirmast lahkuda ja palus lahkumiskingituseks palverännakut. Sügisel 2006 kõndiski ta oma esimesed 200 kilomeetrit. Koos rühmaga, mis eeldas kohustuslikku suhtlemist, ei pakkunud rännak õiget sisemist rahuldust. Juba kevadel kandis ta seljakotti ja suure reede ajal rühkis üle Püreneede. «See oli ränk, vahel kõndisin öösel. See oli füüsiliselt nii tappev, et mõtlesin järgmisel viiel aastal kindlasti mitte uuesti minna. Aasta pärast olin jälle teel ja veel raskemal,» meenutab Andrus.

Aeg Jumala otsimisele
Ajuti on Andrus mitu korda nädalas unes näinud, et on palverännakul. Ja küsinud endalt, kas see on tõesti Jumala tahtmine, et ta peab jälle minema. Kuigi tänapäeval on moes rääkida plaanidest ja eesmärkidest ja nende saavutamisest, ei ole Andrusel olnud mingit eesmärki. Ta elu on lihtsalt kulgenud ja kõik ta unistused on täitunud imelisel moel. Kogu igapäevane elu on Andruse jaoks palveränd.
«Olen mõelnud, et Jumal on andnud mulle avanssi millegi eest. Olen tundnud kogu aeg, et olen Jumalale võlgu, et mul on läinud elus paremini, kui ma väärt olen. Piinlik on olnud iseenda või Jumala ees öelda ei,» põhjendab õpetaja oma valikuid.
Pärast viimast pikka kõndimist kuus aastat tagasi pole Andrusel rohkem sellist tunnet tulnud, et peaks raske teekonna ette võtma. Loogiliselt võttes, et kui ta on läinud jalgsi Santiagosse ja Rooma, siis võiks järgmisena minna Jeruusalemma. «Jumal saadab selle kutse, kui õige aeg on,» otsustas Andrus. Veel lisab praegu Tartus kutsekooli direktori ametit pidav Andrus: «Kõik, mis Jumal meile saadab, on eriline.»
Läinud sügisel uuris Andrus Arne Hiobi käest, millal on plaanis reis pühale maale. Vastu kevadet palmipuudepüha ajal saigi reis teoks. Ka see on palverännak, kuigi erineb eelnevast kolmest tunduvalt. «Päevast päeva käisime pühades paikades, palvetasime, lugesime Piiblit, laulsime vaimulikke laule. See aeg oli pühendatud Jumala otsimisele, Jeesuse jälgedes käimisele või püüdele teda mõista,» kirjeldab Andrus kogetut.
Rita Puidet

Jalgsi käidud palverännakud
2006 Santiago de Compostela, 200 km
2007 Santiago de Compostela, 800 km
2008 Rooma, 1100 km

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu!
(Lk 12:35)