Esileht » Online » Online artiklid »

Andres Põder: vabaduse ja tolerantsuse uus diktatuur

15.04.2010 | | Rubriik: Online artiklid

Peapiiskop Andres Põder ­kirjutab, et kui traditsioonilise usu asemele ­astub tsiviilreligioon, ­tähendab see kas totalitarismi või kaubandusliku massi­kultuuri ülistamist.

Suurte ühiskondlike muutuste käigus võivad religioonid modifitseeruda, algselt ilmalikud, isegi usuvaenulikud ideed saada ise usuks. Oluline on küsida, mida selline areng võib kaasa tuua.

Ma ei imestanud, kui lugesin noorpõlves Sirbist ja Vasarast, et nüüd täitvat religiooni ülesannet kunst ja kirjandus, teater ja tants. Aeg oli selline.

Küll pani mind imestama Kaarel Tarandi kirikut ja riiki vastandav artikkel iseseisvuspäevaeelses Sirbis («Põhiseadus ja palvehelmed» 19.02). Jäi mulje, et ka tänapäeva vabas Eestis peaks – vähemalt riiklike ja üldrahvalike pidustuste puhul – täitma religiooni koha poliitilised kõned, ülev muusika ja rituaalsed lavastused.

Seal, kus traditsiooniline usk lakkab toimimast ühiskonna ühendajana või poliitiline võim püüab üle võtta tema funktsiooni, sünnib enamasti tsiviilreligioon.

Kummardamise objektiks saab ühiskond ise, kujuneb välja oma riituste ja sümbolite kogu – keel, maa, lipp, rahvuspühad. Marcel Gauchet on näidanud, kuidas ilmalikust riigist võib saada totalitaarne «õndsusasutus», mis võtab täieliku vastutuse inimese, tema eluviisi ja õnne eest. Selliseks «ilmalikuks religiooniks» nimetab ta ka marksismi leninlikku varianti, mis meile liigagi tuttav.

Samasugust mõtteviisi kannavad ka need, kelle meelest ratsionaal­susele rajatud riik ei tohiks kasutada «mõistusevastaseid elemente», kusjuures mõistuse – ratio – defineerimise ainuõigus jäetakse riigi abile lootes endale. Ülejäänud arusaamu peetakse mõistusevastaseks ning neid esindavaid suuri kogukondi naeruväärseks. Oma meelest valitsesid nii NSVLi kui Saksamaad maailma ratsionaalseimad ja tervemõistuslikemad režiimid. Neile tuli anda ka väärilist au.

Olavi Paavolainen kirjeldab raamatus «Külalisena Kolmandas Reichis» ilmekalt 1930. aastate Saksamaad, kus riiklike tseremooniate suurejoonelised paganlikud rituaalid vastandati traditsioonilisele kristlikule usule ja kirikule. Lõkked, loitsud, laulud, paraadid ja spordimängud pidid pühitsema ja ülistama rahvust. «Ka rahvarõivast on saanud sümbol ja selle kandmisest kultus,» imestab Paavolainen.
Kandepinda sellistele suundumustele leiab ka tänapäeva Eestis.

Edasi loe Postimees.ee-st.

Ükski, kes on pannud käe adra külge ja siis vaatab tagasi, ei kõlba Jumala riigile! (Lk 9:62)