Esileht » Arvamused » Arvamus »

Andres Põder hindab inimeste panust kirikutöös

19.01.2010 | | Rubriik: Arvamus, Persoon kaasajast

Peapiiskop Andres Põderi sõnul saab muudatuste eesmärk kirikus olla vaid üks: tõhustada koostööd ja soodustada üldkiriklike ülesannete, sealhulgas arengukava täitmist.  Foto: Daisy LappardPeapiiskop Andres Põder ütleb Eesti Kirikule antud intervjuus, et hindab kõrgelt kiriku teolooge, kes valmistavad ette kirikuelu korraldama asuvat vaimulike kaadrit. Teoloogide tunnustamiseks lisab ta, et muutuvas ühiskonnas, kus kirik peab leidma oma ülesande täitmiseks parima vormi, on alati aktuaalsed ja elava arutluse objektiks vaimuliku ameti nõuded, ilmikute ülesanded, koguduse ja üldkiriku suhe, misjonaarse avatuse piirid.

Iga aasta ja iga uus päev on kristlasele ja kogudusele uue alguse ning uute võimaluste aeg. Milliste mõtete ja tegudega läheb EELK vastu 2010. aastale?
EELK koosneb väga paljudest inimestest ja seetõttu on kindlasti õige erinevaid ootusi. Üks, milles on kokku lepitud, on EELK arengukava. Eelmine aasta näitas, et seda suudetakse üldjoontes järgida. Loodame, et ka tänavu.
Kirikupäeva ja vaimuliku laulupeo aasta peaks innustama kõiki ja tooma kaasa palju rõõmu.
Eelmisel aastal kasutusele võetud liturgiline käsiraamat on väga pika tööprotsessi lõppresultaat. Milline on edasine protsess kirikus liturgia uuendamisel?
Trükkimist ootab sel aastal veel lektsionaarium ning pühitsemiste ja õnnistamiste käsiraamat. Arengukava näeb ette ka liturgiaalaseid koolitusi. Tänapäeval, kus üldhariduskool missakorda ei õpeta, on suur tähtsus leerkoolil ja koguduse liturgilisel kasvatamisel. Liturgilise praktika kujundamine ja uuendamine on tõepoolest pikk, õieti püsiv protsess, millega jäävad tegelema nii vastav komisjon, teoloogilised õppeasutused kui kogu kirik. 
EELK koguduste jumalateenistused on liturgiliselt erinevad. Mida arvate liturgilisest mitmekesisusest luterlikus kirikus?
Mitmekesisus on ühtaegu tugevus ja nõrkus, oluline on hoida tasakaalu ja tajuda mõistlikkuse piire. See on nagu keelega, milleks liturgia ka omal moel on. Kui erinevusi on liiga palju, raskendab see mõistmist ja lõhub ühtsust, kui liiga vähe, vaesestub väljendusvõimalus ja tõrjutakse kõrvale erineva arusaamaga inimesed. Minu meelest on koguduste liturgiline elu ka üksteise aktsepteerimise ja lugupidamise küsimus. See ei saa olla soolo.
Ideaalis on inimene seotud kirikuga hällist hauani. Millisele eagrupile jääb Teie hinnangul kiriku lävepakk liiga kõrgeks, s.t et neid on kirikuelus vähe näha ja kuulda? On need lapsed? Keskealised?
Need on lapsed ja sellest johtuvalt ka noored. Luterlus kipub olema liialt ratsionaalne ja orienteeritud pigem täiskasvanutele kui lastele. Samuti püsib jätkuvalt eksiarvamus, et lapse kristliku kasvatuse eest vastutab keegi muu kui kodu – kool või kirik.
Omal ajal polnud see ehk probleem, sest lapsi valmistas usuliselt ette rahvakool ja nad kaasati kirikuellu leeriga. Praeguses olukorras peame endale teadvustama, et igal lapsevanemal tuleb lapsele anda vaimulikku toitu samavõrd kui ihulikku ja et iga koguduse prioriteet on lastetöö.
Kui 1990ndatel loodi Põlva koguduse juurde karismaatiline ühing Perering, järgnes sellele koguduseõpetaja lahkumine EELKst. Praegu on EELKga seotud vaimulikke ühinenud kahte rühmitusse – Martin Lutheri Ühingusse ja Augsburgi Usutunnistuse Seltsi. Milliseid positiivseid ja negatiivseid tagajärgi erinevad teoloogilised liikumised kiriku sees kaasa võivad tuua?
Tagajärjed võivad olla erisugused – ülesehitavad või destruktiivsed. Läbi ajaloo on kirik mahutanud ja arendanud küllalt erinevaid usulisi praktikaid ja vagadusvorme. Samal ajal on olnud ka lahkulöövaid grupeeringuid. Eriti tänapäevastes oludes, kus ka suurte kirikute osatähtsus ühiskonnas on langenud, on selliste liikumiste marginaliseerumine paratamatu, nagu on läinud ka Põlva Pereringiga.
Kahe EELK-sisese rühmituse olemasolus ma probleemi ei näe – mõlema puhul, nagu nähtub nimestki, on tegu alalhoidlike, luterluse algseid tõdesid ja väärtusi kaitsvate ühendustega. Erinevus meetodis oli omane juba luterluse rajajaile ja see on edasiviiv.
Milliste oluliste teoloogiliste küsimustega seisab kirik silmitsi tänapäeval?
Eesti-siseselt pole tõusnud nii olulisi küsimusi, mis nõuaks õpetusaluste või nende senise tõlgenduse ümbervaatamist. Küll näeme rahvusvahelises plaanis teravat diskussiooni Piibli hermeneutika, patu ja abielu mõiste teemadel. Muutuvas ühiskonnas, kus kirik peab leidma oma ülesande täitmiseks parima vormi, on alati aktuaalne eklesioloogia kirikukorralduslik külg – vaimuliku ameti nõuded, ilmikute ülesanded, koguduse ja üldkiriku suhe, misjonaarse avatuse piirid. Võin tunnustavalt märkida, et meie kiriku teoloogide seas leiavad need küsimused elavat arutlust.
Kuivõrd on teoloogid-teadlased kaasatud kiriku strateegia kujundamisse?
Neil on ääretult suur roll. Nemad valmistavad ette vaimulike kaadrit, kes asub kirikuelu korraldama just sellise pildiga kirikust ja oma ülesandest, mille õppejõududelt ja akadeemilisest teoloogiast kaasa saavad. Lisaks on kirikul oma töörühmad ja komisjonid, kus on võimalik nende kompetentsi kasutada. Ammune unistus, kirikliku uurimiskeskuse rajamine, nagu see on Soomes, on rahapuudusel veel teostamata.
Kuidas näete Balti piiskoppide ja EELK kirikukogu avalduste, mis puudutavad inimeste seksuaalküsimusi, taustal ühtsust Porvoo deklaratsiooniga liitunud kirikutega?
Kirik on palju avaram ja mitmetahulisem nähtus kui ainult otsustuskogud ja administratiivsed aktid. Olen seda meelt, et osadust ja koostööd saab jätkata kõigi nende inimestega, kes jagavad meie seisukohti, millega ka Porvoo osaduskonda astusime. Selliseid inimesi on partnerkirikutes palju. Meie ülesanne on neid toetada ning kutsuda kirikuid, kes oma seisukohti abielu- ja seksuaalküsimustes on muutnud, naasma lepingupõhiste arusaamade juurde.
Nimetatud pöördumised tehti ootamatult, lühikese aja jooksul ja kitsas ringis. Mida arvate laiemapõhjalisest arutelust, kaasates kõiki kogudusi ja vaimulikke, kui kiriku nimel võetakse vastu mingi oluline seisukoht?
Pöördumistega, millele viitasite, ei väljendatud uut ega ootamatut seisukohta, vaid meie kiriku kauaaegset ja liikmeskonna enamusele endastmõistetavat arusaama, mida näitab EELK esindusorganiks oleva kirikukogu ülekaalukas üksmeel. Ei näe selles küsimuses mingit vajadust laiapõhjalise, kõiki kogudusi ja vaimulikke kaasava arutelu pealesurumiseks. Kui selline vajadus eksisteeriks, oleks ka arutelu juba ammu tekkinud. Meil on palju olulisemaid teemasid, millele koguduste ja vaimulike mõttejõudu pühendada.
Konsistooriumi struktuuris on sisse viidud muudatusi, loodud on arenguosakond; plaanis on reorganiseerida ka kiriku asutusi. Mida on taolistest muudatustest loota kiriku arengus?
Kiriku allasutuste praegune vorm on kujunenud välja ühelt poolt taasiseseisvumisaegsetes oludes, teisalt selle kümnendi algul muudetud riiklike seaduste sunnil. Pilt on kaunis kirev ja juhuslik.
Muudatuste eesmärk on tõhustada koostööd ja soodustada üldkiriklike ülesannete, sealhulgas arengukava täitmist. Parem töökorraldus ei tee küll iseenesest tööd ära, kuid kergendab selle tegemist.
Mitmed EELK kogudused on muutunud väikesearvuliseks (alla 30 liikme). Kui vähese liikmete hulgaga on veel võimalik koguduse tulemuslik kestmine või peaksid väikesed kogudused teatud hetkel ühinema?
Demograafilised protsessid on muutnud mitmed paigad peaaegu inimtühjaks ja kahandanud kohalike koguduste liikmeskonda. Koguduste elujõulisus ei sõltu küll niivõrd inimeste arvust, kuivõrd nende motiveeritusest ja aktiivsusest. Siiski oleks väga väikestel kogudustel mõistlik liituda või vähemalt teatud tegevused koopereerida. Ka organisatoorses ühtsuses peitub jõud. Sama kehtib uute koguduste loomisel – seda ei peaks nägema ainult kohalike inimeste initsiatiivina, vaid suurte koguduste misjoniülesandena.
Hulk EELK kogudusi on praegu vaimulikuta. Kuidas lahendatakse personaliküsimusi?
Tõsi, mõnel kogudusel ei ole oma täiskohaga õpetajat. Kirikuseadusest tulenevalt on õpetaja siiski igal kogudusel, ehkki ainult osaajaga hooldajaõpetaja. See olukord on teatud mõttes paratamatu. Väikestes kogudustes ei ole alati võimalik luua täismahuga töökohta. Sellel on ka oma ajalooline taust. Osa väikesi kogudusi olid ka sõja eel abikogudused, mida nõukogude võim sundis registreerima iseseisvana. Nii on hoolduskoguduste tava tegelikult vana. Vaja on seda kooperatsiooni paremaks muuta. Meie suur rikkus on, et leidub inimesi, kes on valmis ka väikestes kogudustes väga tagasihoidlikes tingimustes töötama. See on suur õnnistus nii kogudusele kui misjonitööle. Oleks selliseid motiveeritud inimesi vaid rohkem.
Milliseid nõudeid esitab luterlik kirik vaimulikele neid kogudusetööks ette valmistades?
Luterlik kirik on olnud seisukohal, et vaimuliku kui hingekarjase ülesanne on nii vastutusrikas, et see eeldab põhjalikku, täpsemalt kõrgemat teoloogilist haridust. EELK nõuab diakonilt teoloogilist haridust bakalaureuse tasemel ja preestrilt ehk õpetajalt magistri tasemel. Viimase puhul lisandub üheaastane õpe pastoraalseminaris.
Lisaks ütleb seadustik, et kandidaat peab olema jumalakartlik kirikuliige, kes oma isiksuseomaduste poolest sobib seda ametit pidama. Diakoniks ordineeritaval peab olema konfirmatsioonist möödunud kolm, preestriks ordineeritaval viis aastat. Niisiis on nõudmised küllalt kõrged. Tuleb vaid loota, et kirikurahvas ja ühiskond seda ametit piisavalt väärtustavad.
Millised on vaimulike sotsiaalsed tagatised praegu ja 10 aasta pärast?
Õnneks laienevad põhilised sotsiaalsed garantiid – haigekassa, pensionisüsteem ja sotsiaaltoetused – ka vaimulikele. Sedavõrd kui tagatised sõltuvad palga suurusest, tuleks püüda sinnapoole, et see ei piirduks vaid minimaalsega. On mõistetav, et noored, kes peavad arvestama oma tuleviku ja perekonnaga, ei saa valida eriala, kus puudub majanduslik kindlustatus. Loodame nii Eesti kui ka EELK majandusliku olukorra paranemist.
Ühinemisläbirääkimised E.E.L.K-ga on peatunud. Mida arvate Teie ja inimesed kogudustes, kellega olete saanud küsimust arutada, kirikute ühinemisest?
Läbirääkimised ei ole niivõrd peatunud, kuivõrd jõudnud konkreetsele tulemusele, mille suhtes peab otsuse langetama E.E.L.K. Kodu-Eesti kiriku jaoks on ühinemisel pigem moraal­ne kui praktiline vajadus. Meie probleemid ja tulevikuperspektiivid peituvad ikka siin.
Millega jääb teie meelest ajalukku aasta 2009?
Ühiskonda tervikuna jäi iseloomustama majandussurutis. Sajandi sündmuseks said Vabadussõja võidusamba avamine ning kirikukäsiraamutu trükkimine ja esitlus kiriklikult poolelt. Ilusate teetähistena võib nimetada Peterburi Jaani kiriku taastamistööde algust ja Kambja kiriku pühitsemist. Möödunud aastal oli mitmeid olulisi tähtpäevi – rahvusülikool 90, Eesti lipp 125, Uku Masing 100 –, kui tuua välja vaid mõned paljudest.
Meie kirikus toimusid juhtorganite valimised ja kokku tuli kirikukogu uus koosseis. Arvestades asjaolu, et kõigisse otsustuskogudesse kuulub ligi paar tuhat inimest, on selgi sündmusel kiriku elus oluline kaal. Hoolimata ajalikest raskustest oli aasta täis usulist innukust ja ülevaid hetki. Palugem ja soovigem Jumala õnnistust igaühele ka sellel aastal!

Küsis
Sirje Semm

Andres Põder
EELK peapiiskop 2. veebruarist 2005.
Sündinud 22.11.1949.
Ordineeritud 19.09.1976.
Teeninud Viru-Nigula, Suure-Jaani, Räpina ja Pärnu Eliisabeti kogudust.
Valitud Võru praostkonna abipraostiks (1987–1990), Pärnu praostkonna praostiks (1990–2005) ja assessoriks (1990–2005).
Olnud Usuteaduse Instituudi õppejõud ja hooldaja rektori ülesannetes.
Kuulunud Pärnu linnavolikogusse.
On Tartu ülikooli kuratooriumi liige.

Valmistage Issanda teed; vaata, Issand Jumal tuleb jõuliselt ! (Js 40:3a,10a)