Esileht » Elu ja Inimesed » Persoon kaasajast »

Andra Veidemann: usuasjade talituse rolliks oli reguleerida, mitte dikteerida

28.06.2017 | | Rubriik: Persoon kaasajast

Andra Veidemann räägib ajast, mil ta kultuuriministeeriumi alluvuses 1990. aastal loodud usuasjade talituse juhina reguleeris riigi ja kiriku suhteid. Liina Raudvassar

1990. aastal kultuuriministeeriumi juurde moodustatud usuasjade talituse juhatajaks asunud Andra Veidemann meenutab, et uue struktuuri loomisel võeti aluseks vabariigi esimese iseseisvuse aegsed kogemused, mis kohandati vastavalt aja nõuetele: „Panime paika, et riigi ja kiriku puhul on tegemist kahe pariteetse poolega.“

1990ndate algus, mil asusite riigi ja kiriku vahekorda reguleerivasse ametisse, oli Eestis murranguline. Millised mälestused on Teil isiklikult sellest ajast?
Muidugi on laulva revolutsiooni ajast kustumatud mälestused. Mu abikaasa (Rein Veidemann – L. R.) oli tegev Rahvarindes. Käisin kõikvõimalikel üritustel, nii Rahvarinde kui Eesti Komitee organiseeritutel. Tajusin, et just sel hetkel toimuvad suured muutused. Oli ka teadmine, et kui mingil põhjusel loodetud muudatused teoks ei saa, siis jäävad need väga pikalt oma uut võimalust ootama.

Kuidas Teist sai usuasjade talituse juhataja?
Inimese elus võivad aset leida sündmused ja sa võid hakata tegelema asjadega, ilma et pärast oskaksid anda päris ratsionaalset selgitust, et miks või kuidas. Olin töötanud üheksa aastat Teaduste Akadeemia ajaloo instituudis, kui mind kutsus kultuuriministeeriumisse ministri asetäitja Jaak Jõerüüt ja minust sai kirjasõna osakonna juhataja. Siis tuli usuasjade talitus. Aga huvi Eesti kirikute ja koguduste vastu oli mul varasem.

Mis tingis vajaduse selle talituse järele?
Kultuuriministeeriumi juurde loodud ja osakonna õigustes tegevust alustanud talituse loomisprotsessis oli oluline roll Lepo Sumeral (kultuuriminister 1989–1992 – L. R.), kellega meil osakonnajuhtide koosolekutel oli palju juttu sellest, kuidas reguleerida kirikute ja kogudustega seotut. Kuna Nõukogude Liidu Ministrite Nõukogu juures olev usuasjade osakond oma harukontoritega nõukogude vabariikides likvideeriti, oli selge, et midagi pidi asemele tulema. Algatuseks lõime konsultatiivnõukogu, kuhu kutsusime erinevate kirikute ja konfessioonide, samuti ministeeriumide esindajad ümarlauale arutama, et kui ükskord on taas Eesti riik, siis milliseks võiksid kujuneda kirikute ja riigi vahelised suhted.

Mis põhimõte kaalus teised üles ja kas oli ka vaidluspunkte?
Väga selgelt sõnastati ja pälvis üksmeelse poolehoiu see, et järjepidevus peab olema tagatud – Eestis ei ole riigikirikut. Algusest peale oli seegi selge, et me ei soovi kehtestada mingisuguseid alluvussuhteid, et riik nüüd tuleb ja dikteerib. Lepo Sumera oli väga päri, et me ei ole mingeid käske või keelde jagav osakond kultuuriministeeriumi juures, vaid oleme läbirääkijate seltskond.
Mõnesugust vaidlust tekitas küsimus, mis ametinimetust hakkab loodav üksus kandma. Aga põhimõttelistes küsimustes oldi üksmeelsed. Rõhutasime, et meie aluspõhimõtteks on pariteetsuse printsiip – meie suhted on kahe pariteetse poole vahel. Riik ei kamanda ega dikteeri, vaid on nõuandvas rollis. Need asjad, mida teeme koos – riik ja kirik(ud) –, teeme toetudes vastavatele seadustele. Eesmärgiks on tagada, et elu Eestis kulgeks normaalselt.

Kuigi loodava talituse puhul oli tegemist uue struktuuriga, võtsite vormiliselt ameti üle NSVL Ministrite Nõukogu juures asuva usuasjade nõukogu volinikult Rein Ristlaanelt?
Täpselt nii. Esimeseks sammuks oligi usuasjade nõukogu struktuuri, vara ja arhiivi ülevõtmine. Mäletan, kuidas läksin koos oma asetäitja Tiit Sepaga Rein Ristlaane avarasse kabinetti Pärnu maanteel. Ta istus massiivse laua taga, mis – nii räägiti vähemalt – olnud Konstantin Pätsi töölaud. Mul ei olnud eelnevat kokkupuudet Ristlaanega, kuna ma komparteisse mittekuuluvana ei tundnud selle struktuuri ametnikke.
Võib-olla Eesti Kiriku lugejad arvavad, et küll see Ristlaan võis hirmus inimene olla. Siiski paljud kirikuinimesed kiitsid teda. Tema ajal moodustati ka juba Eesti Kirikute Nõukogu.

Kas mingit dokumentide hävitamist üleandmise eel ei toimunud?
Mina ei tea, mis oli toimunud selle hetkeni, kui mina arhiivi üle võtsin, aga meie ajal loomulikult midagi ei hävitatud. Arhiiv oli ja jäi tervikuks. Paljud arvasid, et see sisaldab ohtralt kompromiteerivat materjali. Vähemalt siis, kui see meile üle anti, see küll enam ei tea mida ei sisaldanud. Mahuka osa moodustasid vaimulike ankeedid, mis mõned olid päris tüsedad, sest vaimulikud pidid kas igal aastal või vähemalt üle paari aasta oma andmeid täiendama. Pean kahjuks nimetama, et oli ka selliseid vaimulikke, kes tulid sooviga mõne ametivenna toimikuga tutvuda, veendumaks, et too ei ole KGB agent jne. Kui algul oligi idee tagastada arhiiv koguduste ja kirikute kaupa, siis hiljem jäime plaani juurde, et õigem on jätta see riigiarhiivi osaks, kuhu igal inimesel oli õigus tulla ennast puudutava materjaliga tutvuma.

Kui sujuvalt kulges talituse käivitamine?
Andsime aru, et kõik peab toimuma süsteemselt, ja samal ajal, et kõik ei pruugi minna liiga lihtsalt. Võisin komplekteerid 3–4-liikmelise meeskonna. Võtsin vabaduse valida kolleege nende hulgast, kellel polnud vastumeelsust religioonide vastu, veel enam, kes olid isiklikult seotud mõne kindla konfessiooniga ja kes suhtusid kogu üritusse minuga samalaadse entusiasmi ja õhinaga. Ei julge väita, et kõik olid veendunud kristlased, aga kindlasti ei olnud nad ateistid.
Kui varad olid üle võetud, oli järgmiseks oluliseks sammuks otsustada, milliste seaduste alusel peaks taasiseseisvunud Eestis olema reguleeritud riigi ja kiriku suhted.

Kui hea oli dialoog kiriku esindajatega?
Mulle tuleb silmade ette võrdpilt inimesest, kes on pidanud 50 aastat elama toas, kes pole saanud väljas käia. Nüüd tullakse tema juurde, et tõuse voodist ja jätka katkestatud elu. Ka kirik pidi üle võtma palju funktsioone, mis tal enne II maailmasõda Eestis kanda olid. See ei olnud kerge ja arusaadavalt tekitas ka pingeid.
Mäletan, kuidas meie konsultatiivnõukogusse kuuluv hilisem peapiiskop Jaan Kiivit tunnistas, et ta tunneb ebamugavust ilmalike ametnikega suheldes, sest ta pole oma ametis ja positsioonis sellega harjunud. See näide iseloomustab suurepäraselt üldist hoiakut ning ilmestab hetke, kus me omadega olime. Kaks asja tegi kogudusejuhte ettevaatlikuks. Et talitust juhib naine ja et ma olen luterliku kiriku liige.

Miks nähti EELKs ohtu?
Eks see probleem tõstatub nüüdki ajuti. Teeb ettevaatlikuks, kas riik ei soosi ühte kirikut. Minu konfessionaalne kuuluvus oli teada. Olen olnud Tallinna Püha Vaimu koguduse juhatuse esimees, kuulunud ka EELK kirikukogusse. Nagu seegi, et talituse juhina täiendasin end teoloogiliselt Soomes Lapual Helsingi ülikooli vastaval kursusel.
Selgitustöö aitas pingeid maandada. Näiteks võttis aastaid haridusministeeriumis töötanud ja nüüd Tallinna 21. keskkooli direktor Meelis Kond, kellega Soomes koos õppisime, kätte ja helistas isiklikult kahtlejad läbi.

Kuivõrd oli siiski seda, mida uue struktuuri loomisel aluseks andis võtta?
Nii nagu Eesti Vabariik taastati, nii ka meie soovisime uue ülesehitamisel arvestada olnuga. Oli vaja vastu võtta uus koguduste ja kirikute seadus. Selle seaduse eelnõu koostamiseks võtsime aluseks kirikute ja koguduste seaduse, mis kehtis kuni Nõukogude okupatsioonini. Skaneerisime omaaegsest Riigi Teatajast dokumendi, suurendasime ja lõikusime sõna otseses mõttes paragrahvide kaupa sedeliteks. Edasi korraldasime pikki pingelisi ajurünnakuid, kus spetsialistide abil otsustasime, mis võib jääda samaks ja mida peab muutma.

Kui palju oli vanast dokumendist võimalik uude alles jätta?
Tegelikult uskumatult palju. Enamik uuendusvajadusi tulenes 50aastasest katkestusest, mis oli oluliselt lõhkunud ka traditsiooni. Teiseks teemaks olid uususundid, mille tegevust tuli reguleerida.

Kuivõrd kujunes pingeallikaks koguduste autonoomia ja riiklik regulatsioon?
Üldiselt ei olnud suuri probleeme. Aga väikseid siiski. Oh, sellest võiks kokku kirjutada terve raamatu. Meenutame, et see oli aeg, kus inimesed pöördusid kirikusse massiliselt ja kogudused kasvasid tohutult. See oli uus olukord ka kirikutele endile. Üldiselt mõisteti, et me ei pretendeeri järelevalvele, vaid püüame hoopis aidata korrastada süsteemi. Lahkarvamusi tuli väiksemate rühmadega, näiteks Jehoova tunnistajate, mormoonide ja mitmetega, kellest pole enam midagi kuulda. Enne usurühma põhikirja kinnitamist tuli põhjalikult sellega tutvuda. Loomulikult ei võtnud me sõna õpetuslikul teemal, vaid selles, kuidas toimub kiriku juhtimine. Iga põhikiri ka ei saanud kinnitust.

Satanistide põhikiri näiteks?
Ei saanud kinnitatud.

Mõni värvikam näide?
Mulle toodi kinnitamiseks põhikiri, mis osutus vabamüürlaste omaks. Ütlesin, et, sõbrad, kuigi tegemist võib olla kristliku organisatsiooniga, ei ole see siiski kogudus ja ei kuulu meie talituse ampluaasse. Põhikirja taotlusele oli alla kirjutanud auväärt akadeemik, seega ma usun, et küllap dokument ka kinnitati.
Meenub veel, kuidas talitus katoliikliku organisatsiooni Caritas soovil pidi jagama humanitaarabina suhkrut ja jahu. Ajad olid sellised. Kõike tuli teha. Nüüd tore meenutada.
Liina Raudvassar


Andra Veidemann

Sündinud 18. juulil 1955
Etnoloog, poliitik
Tallinna Püha Vaimu koguduse liige
Pärast NSVL Ministrite Nõukogu juures asuva usuasjade nõukogu voliniku Rein Ristlaane lahkumist asus tööle kultuuriministeeriumi alluvuses olnud usuasjade talituse juhatajana
Valiti riigikokku 1992. ja 1995. aastal
1996–1999 oli portfellita minister
Oli president Arnold Rüütli nõunik

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu!
(Lk 12:35)