Esileht » Elu ja Inimesed » Persoon minevikust »

Andnud au Isale, Pojale ja eesti rahvale

18.08.2006 | | Rubriik: Persoon minevikust

Detsembris 325 aastat tagasi suri
Kullamaal kirikuõpetaja Heinrich Göseken, kes oma käegakatsutava, ent veel enam
tänaseks tajutamatu tegevusega on mõjutanud eestlaste arengulugu.

Heinrich Gösekeni epitaaf Kullamaa kirikus.
Heinrich Gösekeni epitaaf Kullamaa kirikus.

Esmakordselt ürikuliselt 1236. aastal
mainitud Kullamaast on põhjust juttu teha palju: 13. sajandi lõpus ehitati siia
ühelööviline kolme võlviga kodakirik, mis teadaolevalt õnnetustest puutumata ja
1868 uue altariruumi ja torni saanuna on üsna muutumatuna püsinud tänini.

1641 tuli siia kirikuõpetajana teenima 30.
aprillil 1612 Saksamaal Hannoveris sündinud ning Rostockis ja Köningsbergis
teoloogiat õppinud ning 1636. a Tallinnasse asunud Heinrich Göseken. Õppinud
selgeks eesti keele ja teeninud mõne aasta Harju-Madisel ja Harju-Ristil, jäi
ta Kullamaale 40 aastaks – surmani.

Kuigi tänapäeval Gösekeni hauda Kullamaalt
ei leia, see jäi ilmselt 19. sajandil ette võetud kiriku laiendamisel pühakoja
alla, kaunistab jumalakoda mitu tema ajast ja otseselt temaga seotud
atribuutikat. Sellest ajast pärineb Haapsalu meistri Marten Mattieseni
renessansskantsel (1626) ja dolomiidist tahutud tulekindel kirikukassa (1639).
Õpetaja Gösekeni kingitus kirikusse on aga Kullamaa meistri B. Budelochi
valmistatud barokne võidukaar, mis valmis aasta pärast õpetaja surma.

Ristpalgil on kujutatud Jeesuse risti all
seismas ühel pool Maarjat ja teisel pool Meistri noorimat jüngrit Johannest.
Kiri risti tagaküljel ütleb: «Aastal 1682 on kõrgeauline väga lugupeetud ja õpetatud
härra Heinrich Göseken, Kullamaa õpetaja, Läänemaa praost ja Tallinna
Kuningliku Konsistooriumi assessor, seda Jumala auks, kiriku iluks ja endale
kiriklikuks mälestuseks lasknud valmistada ja püstitada.»

1681. aastast on kiriku põhjaseinal
epitaaf, mille kogudus laskis valmistada oma õpetaja mälestuseks. Ühel pool
risti all seisavad õp Göseken kahe pojaga, teisel pool abikaasa kolme tütrega,
käed palveks kokku pandud.

Tänulik õpetaja Gösekenile tasub olla
praegugi: tema panus eesti keele arengusse on hindamatu. 1660 ilmus Tallinnas
põhjaeestimurdeline käsiraamat «Manuductio ad Linquam Oesthonicam» (Juhatus
eesti keele õppimiseks), mis sisaldas üle 9000 märksõnaga saksa-ladina-eesti
sõnastiku. Lisaks oli selles eesti vanasõnu, kõnekäände ja 2 mõistatust. Teost
loetakse eesti kirjakeele alustalaks.

Estofiili ja jumalamehena on ta tõlkinud
kohalikku keelde Vana ja Uut Testamenti, mille käsikirja ei ole leitud, aga
mida teadaolevalt on hiljem Piiblit tõlkides kasutanud Anton Thor Helle. Hümnoloogid
on hinnanud Gösekeni eesti kirikulaulu ajaloo üheks tähtsamaks meheks: ta on
riimistanud 127 eestikeelset kirikulaulu 1656. a ilmunud I eestikeelse
värsistatud lauluraamatu tarvis ja tõlkinud kirikulaule ning palveid. KLPR laul
130 «Veni, Creator Spiritus» (Oh Looja Vaim, nüüd hingesse» toob Gösekeni tõlke
kaudu lähedale meilegi.

Heinrich Göseken suri 4. detsembril 1681,
tema poeg Heinrich Göseken jun (1645–1705) oli 1672. aastast Mihkli koguduse
õpetaja ja jätkas isa tegevust eesti keele alal, parandades Uue Testamendi
tõlget.

13. mail tähistas kogudus Heinrich Gösekeni
mäletuspäeva, millega märkis 365 aasta möödumist ajast, mil Göseken saabus
Kullamaale. 

Rita Puidet

Tänage Isa, kes teid on teinud kõlblikuks osa saama pühade pärandist valguse riigis. (Kl 1:12)