Esileht » Pühapäevaks » Jutlus »

Andke Jumalale Jumala oma!

04.11.2015 | | Rubriik: Jutlus

Mt 17:24–27
Me kõik teame Jeesuse vastust kavalale küsimusele maksu maksmisest keisrile. Nii ilmaliku riigi kui ka Jumala riigi ees tuleb täita oma kohustused.
Tänapäeval leidub mitmesuguseid riigimakse vähendavaid asjaolusid, tavainimestel on see seotud ennekõike tulumaksuvaba miinimumiga. Et meie kirikus ei ole kehtestatud koguduse liikmemaksu suurust – on vaid soovitatud maksta üks protsent sissetulekust –, siis ei ole meil arvestatud ka kirikumaksuvaba miinimumi, millest väiksema sissetulekuga inimesed oleks kirikumaksust vabastatud. Piiblis annab puruvaene lesknaine Jumala riigi tööks oma viimsed veeringud.
Millised on Piibli alusel inimeste kohustused oma koguduse ees?
Kolmandas Moosese raamatus kirjeldatakse iisraellastele määratud kümnis Jumala riigi töö heaks: «Ja kõik maa kümnis maa seemnest ja puude viljast on Issanda päralt; see on pühitsetud Issandale … Ja kõik kümnis veistest, lammastest ja kitsedest, kõigist, kes karjasekepi alt läbi käivad – see kümnis on pühitsetud Issandale …» (27:30,32.)
Kümnise kasutust on täpsustatud Neljandas Moosese raamatus: «Aga leviitidele, vaata, annan ma pärisosaks kõik kümnise Iisraelis tasuks nende teenistuse eest, mida nad toimetavad, kogudusetelgi-teenistuse eest» (18:21).
Kas iisraellased täitsid seda korraldust? Mitte alati. Eriti prohvetite raamatutest leiame mitmeid viiteid, et Moosese seadust pahatihti ei täidetud, ja kui täidetigi, siis vahel meile tuntud JOKK-põhimõttel.
Prohvet Malaki raamatus ütleb Issand: «Kas inimene tohib Jumalat röövida? Aga teie röövite mind ja ütlete: «Kuidas me sind röövime?» Kümnise ja tõstelõivuga. Olge needusega neetud, et teie, kogu rahvas, mind röövite! Tooge kõik kümnis täies mõõdus varaaita, et mu kojas oleks toitu, ja proovige mind ometi sellega, ütleb vägede Issand. Tõesti, ma avan teile taevaluugid ja kallan teile õnnistust küllastuseni. Ja ma sõitlen teie pärast rohutirtse, et need ei hävitaks teie põlluvilja, ja et teie viinapuu väljal ei jääks viljatuks, ütleb vägede Issand. Siis kiidavad teid õndsaks kõik rahvad, sest te saate ihaldatud maaks, ütleb vägede Issand.» (3:8–12)
Uues Testamendis mainitakse evangeeliumides ja epistlites kümnist kui iisraellaste maksu. Pole viidet, nagu oleks see kehtestatud koguduse liikmemaksuna. Paiguti on vabatahtlik annetus veel palju suurem: Jeruusalemma algkoguduses on teistele eeskujuks seatud neid, kes müüsid kogu oma varanduse ja kinkisid kõik raha kogudusele – ehkki rõhutatakse, et see ei ole kohustuslik. Teistes kogudustes koguti raha ka puudustkannatavate kristlaste heaks. Me ei tea, kui palju maksis keskmine koguduse liige oma koguduse kuludeks.
Jeesus viitab oma Isa kuningriigile, millele Jumala rahvas pidi Moosese seaduse alusel maksu maksma. Tema oli Jumala Pojana pigem maksusaaja kui -maksja. Miks siis Jeesus ikkagi maksis? Samal põhjusel, miks ta suri ohvrisurma. Ta võttis enda peale kõik meie kohustused ja võlad.
Jeesuse rahaline maksumaksmine oli tühine võrreldes suure lepitustööga Kolgata ristil. Jumal õnnistas Jeesust tolle tema tähtsaima ülesande juures, sealgi jätkus tal tähelepanu väikestele inimestele: lohutav sõna kaaskannatajale ja palve enda piinajate eest.
Jeesus ei liigitanud asju tähtsateks ja mitte nii tähtsateks. Vähemalt ei öelnud ta, et nii suure ülesande – kogu inimsoo lunastamise – kõrval ei saa ta jagada oma potentsi vähemtähtsatele asjadele. Ta aitas inimesi, keda nende hädade tõttu peeti patusteks, ning maksis riigi- ja templimaksu.
Malaki kaudu tõotab Issand õnnistada kõiki, kes templimaksu maksavad. Vaevalt tollal – nagu tänapäevalgi – uuris keegi täpselt vaeste sissetulekut. Jeesusel õpetaja ametis vaevalt oligi püsivat sissetulekut. Ometi ei jätnud Isa teda selleski häbisse, vaid juhatas, kust saada maksuraha.
Meie kiriku soovituslik maks on kümnendik piibellikust. Seegi tundub paljudele ülekohtuselt kõrge, olen minagi mõelnud kunagi samamoodi. Aga kui me tahame, et Jumal meid tõepoolest õnnistaks mitte üksnes vaimsetes, vaid ka maistes asjades, siis annamegi Jumalale mitte üksnes vaimseid ohvreid – kasutame oma aega jumalateenistustel käies, Jumala sõna uurides ja palvetades –, vaid ka seda, milleta Kristuse ihu – kirik, kogudus – ja selle töötegijad töötada ei saa. Milliseid skeeme Jumal meie maiseks õnnistamiseks kasutab, kas saadab raha kala suus või varustab meid mõnel vähem muinasjutulisel viisil, see on tema vaba valik. Just selles kutsub ta kogudust end proovile panema. Aga pidagem alati meeles, et sülle langenud rikkus on antud mitte niivõrd nautimiseks, vaid edasijagamiseks: kogudusele, abivajajatele. Ja Jumala sõna kinnitab, et kes jagab, sellele jagatakse: «Kes on helde, seda õnnistatakse …» (Õp 22:9).
Urmas Oras

 

 

 

 
Urmas Oras,
Tartu Soome koguduse diakonõpetaja

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)