Esileht » Elu ja Inimesed » Persoon kaasajast »

Andi Angel: tuleb võimalus leida ja hakkama saada

26.08.2015 | | Rubriik: Persoon kaasajast

Diakon Andi Angel õnnistab Peetri talu.

Koos koguduseliikmetega on heinamaarjapäeval kirikuaias Maarjakase Seltsi kingitud puid istutamas ka diakon Andi Angel. 2 x Erakogu

Saarte praostkonna diakon Andi Angel elab perega Pöide kiriku kõrval pastoraadis ja teenib sealset kogudust. Eesti Kirik uuris, kuidas jõudis Koselt pärit noormees Saaremaale ja milline on olnud tema tee vaimulikuks saamisel.

Tutvus kristlusega algas Andil gümnaasiumi ajal, kui ta läks leerikooli. «Gümnaasiumis tõmbasid mind muud asjad ning kirikusse suhtusin pigem negatiivselt. Kuid nägin leerikooli kuulutust ja mõtlesin minna. Seal sain positiivses mõttes šoki ning mu seisukoht muutus kardinaalselt.»
Andi meenutab varalahkunud Kose koguduse õpetajat Mare Palgit: «Seal oli inimlik siirus ja kõik see … Olin lausa hämmingus. Leerikoolis tekkis huvi, kirikuteema ei tundunud enam kättesaamatu. Sellega oli esimene samm tehtud ja siis oli edasi lihtne. Hakkasin kirikuvalves käima, ka jumalateenistustel sai palju käidud. Eks see on olnud pidev kasvamine sealt edasi.»

Leerikogemusega usuteaduskonda
Pärast gümnaasiumi lõpetamist oli Andil mitmeid mõtteid. «Vaatasin Tartu ülikooli õppekavasid ja usuteaduses tundus see kõige laiemahaardeline – oli nii ajalugu, psühholoogia, usundilugu, kunst, muusika. Kõike nii palju kui ise võtad. Aga tõuge ja tahe usuteadusega edasi tegelda tuli ikkagi leerikoolist. Tihti on nii, et pärast leerikooli ei osata selle kogemusega enam midagi peale hakata, aga ma tahtsin sellega edasi minna.»
Praegu on Andi hoopis EELK Usuteaduse Instituudi üliõpilane. «Kooli vahetamiseks olid mitmed põhjused, kuid peamine oli ikkagi Saaremaale kolimine. Tallinnas on lähemal koolis käia, aga Tartu on südamelähedane siiani. Samas meeldib mulle rohkem usuteaduse instituudi konservatiivne joon,» tunnistab Andi.
Mõte kirikuõpetaja ametist oli Andi sõnul esialgu lihtsalt vahva mõte, kuid Saaremaale tulles juba vajadus: «Ei ole ju kedagi, kõik lähevad linnadesse. Kuid inimesed tahavad jumalateenistusel käia, ma ise tahtsin ka.»
Kuigi Andile meeldib maal, ütleb ta, et maavaimuliku elu ei ole sugugi ideaalne. «Mõnes mõttes on see eneseohverdus. Elu on üsna kulukas ja kirikud ei ole jõukad. Peredel on teised nõudmised, see ei ole sama mis poissmeheelu ja tööd on palju. Kirikutöö puhul ei väljendu kasu rahas, vaid igavikulistes ajades, kuid pere vajadused on ikkagi maisemat laadi.»

Linnast maale
Oma naise Katrini kodukohta Saaremaal kolis perekond üle kolme aasta tagasi. «Katrini suguvõsa on kõik siin ja ta kiitis selle koha nii üles, et ei olnudki muud võimalust, kui pidime siia tulema. Eks see ole ka mõistlik, sest vanavanemate tugi on hindamatu. Ämm teab üksjagu taimedest ja aitab lapsi hoida. Katrini arvukas suguvõsa on pea täielikult siin Saaremaal. See on väga mõnus. Mind võeti siin hästi vastu. Kõige kindlam viis inimestega tutvuda on tee ääres midagi teha, siis keegi ikka peatab oma jalgratta, et juttu ajada.»
Kuidas eluaegne korteriinimene maal hakkama saab? «Linnast maale asumisega on kõigepealt see mure, et tööriistu ja oskusi ei ole. Äiaga räägime tihti ehitusjuttu ja tema juhendamine on hindamatu. Käisin ka kalakasvanduses tööl, see andis hea kogemuse, õppisin kasvõi teisi vaadates. Mõtlemine läks selle koha pealt lahti. Ei ole siin linnamugavusi, aga on palju muud. Saab õues käia ja midagi rajada, linnas neid võimalusi ei ole.»
Enne pastoraati kolimist elas perekond Neemi külas. Pöidesse teenima sattuski Andi sellepärast, et see oli elukoha juures. «Kolisime pastoraati, sest kiriku juures on palju teha, siin on palju kultuurikihti. Kaks aastat olen põhiliselt tegelnud koristamisega. Pastoraadis elamine on ajutine asi, sest kui tahaks seda edaspidi aktiivselt kasutusele võtta, jääme ette. Pastoraat on kena maja, kuid halvasti koheldud. Nõukogude ajal on siin olnud laatsaret, õpilasmaleva keskus.»
Maal elades töödest puudust ei tule ning vaimulik tegeleb ka maiste asjadega. «Kodu juures teen kogu aeg õues midagi. Püüdleme selle poole, et kogu toit ise kasvatada. Plaanis on hakata kanu pidama. sügisel ehk lambad võtta. Kuid see kõik nõuab suurt investeeringut.»
Pikka aega troostitus olukorras olnud Pöide kirikusse on tänu tegusatele inimestele jõudnud paremad päevad. «Mina jõudsin siia, kui asjad juba paremaks läksid,» jutustab Andi «Jäin eriti kurvast vaatepildist ilma. Meil on väga tegus sihtasutuse juhataja ja teisi tublisid inimesi. Minu eesmärk on kord selleni jõuda, et enam ei küsita, kas siin on kogudus ja kas teenistused ka toimuvad. Tegelikult on kogudus väga tegus, kui nad ainult teaksid,» naerab diakon.
Vaimulike liikumist ühest kogudusest teise ei pea Andi heaks, sest sellega võib kaasneda usalduse kadumine. «Oleneb muidugi, mis põhjusel minnakse. Mina püüan seda viga ise mitte teha. Linnas on küll kergem, aga ei tohi viriseda ja tuleb leida võimalus hakkama saada.»

Tegusast koguduseelust
Kuid Andi Angeli tööpõld ei piirdu ainult Pöidega. «Aeg-ajalt käin Muhus abiks. Seal on tore rahvas ja Muhu väärib kindlasti omaette õpetajat. Vahel harva olen käinud ka Orissaares ja paar korda Valjalas. Olen ju vikaardiakon praostkonnas.» Teenistused Pöides toimuvad kaks korda kuus ning enamasti pastoraadis, kus selleks on väike ruum. Kirikus tehakse teenistusi harvemini. «Kirik on külm ja rõske, ilma igasuguse kütteta. Vanadel inimestel mõjub see tervisele.»
Suvi on Pöides tegus ning sügisel läheb vilkaks projektikirjutamiseks. Heinamaarjapäeval kinkis Maarjakase Selts kogudusele kaski. «15. augustil pidasime Tornimäe kirikuga koos rukkimaarjapäeva, sest mõlemad pühakojad on Maar­jale pühendatud. Augustis käisid siin ka vabatahtlikud Saksamaalt.»
Mis tunne on teenida nii pika ajalooga kirikuhoones? «Eks iga vaimulik ütleb, et tema kirik on eriline ja oluline, aga arvan küll, et Pöide on eriline. Juba selle ordulossi ja kiriku enda staatuse ning Saaremaa olulise, erilise staatuse tõttu. Kui palju inimesi on sellest vanast hoonest läbi käinud … Üks sõber Tartust tundis siin, nagu oleks jumalateenistuse ajal ka eelnevad sugupõlved teenimas, tekkis justkui vaimne kontakt. Ehk see ongi see pühade osadus, millest räägitakse.»
Doris Diana Orr

Andi Angel
Sündinud 3. mail 1990 Tallinnas
2009 lõpetas Kose gümnaasiumi
2013. aastast Saarte praostkonna vikaardiakon
Abielus Katrin Nõguga, peres on kaks last
Õpib EELK Usuteaduse Instituudis

Meie kõik peame saama avalikuks Kristuse kohtujärje ees. (2Kr 5:10)