Andestus ja teine võimalus

„Kadunud poja tagasitulek“ on vanglas väga populaarne Piibli lugu. Kinnipeetavatele on selle mõistuloo kujundlikkus selgelt ja äratuntavalt arusaadav. Enamasti meeldib neile loo väline külg ja kirjeldus, lunastuslikule aspektile hakkavad nad mõtlema alles siis, kui neid selleni juhatada. See on hea näide sellest, kuidas ka meie oma eludes jõuame selguseni. Meil on iga päev palju mõttemustreid ja kohati kaosele sarnane segadus ning piisab vaid kergest juhatusest, kui kõik loksub paika, eesmärgid ja suunad saavad selgeks.

Vangistatud inimese võrdlus loomaga puurist on ebapädev ja moonutatud. Enamik kinnipeetavatest on teadlikud oma tegude tagajärgedest ning sellega kaasnevast ja kandvast vastutusest. Eraldi küsimus on, kas nad seda ka endale tõeliselt tunnistavad. Vangistus loob tingimused ning suunab inimese meeled endasse süüvima. Eneseanalüüsini jõutakse erineval ajal ja see sõltub väga mitmesugustest tingimustest. Vangistus loob n-ö vaimse askeesi, on olemas aeg ja eesmärk – enda ja oma tegude selguse mõistmine. Esimeses faasis jõutakse oma kaitsekõne lihvimiseni ning seda suudetakse esitada peaaegu perfektsena. Järgmisse faasi jõutakse hiljem ja seal tekivad küsimused: kas mulle on andestust ja kas on oodata lunastust? Just nende küsimuste puhul on vajalik väline abi. Enamasti pakub seda vanglas kaplan, kes aitab juhatada teed ja on abiks enese ja oma tegude mõistmisel. 

Kaplanite roll on tagada kinnipeetavatele nii usutunnistuse järgsed talitused kui hingehoid, neil on kohustus hoida muserdatud ja kammitsas hinge. Kristlik meelelaad ja kristlik osadus aitab vangistatul leida pääsetee. Kuni kinnipeetav jõuab lunastuse ja andestuse teemani, võib kuluda väga pikk aeg. 

Kas vanglakaplani hingehoid ja kristlik juhatus on tulemuslik? Julgen öelda, et on. Märkimisväärsed tulemused on ette näidata Eesti Kristliku Nelipühi Kiriku juhitud Lootuse külal. Paljud vabanenud vangid ja sõltlased on leidnud just seal endale religioosse distsipliini, mida järgides ei satuta enam kõrvale valitud teerajalt. Kuid mitte alati ei jõua vanglavaimuliku töö lõpuni ning eneseotsingud katkevad ja pöördutakse eemale. Kui vangistuse aeg hakkab lõppema, tekib paljudel juhtudel oht jääda üksikuks. Püütakse küll hoida eemale endistest sõpradest ja seltskonnast, kellega suheldi kriminaalse tegevuse ajal. On alustatud uut elu õiguskuuleka ja kristlasena, kuid väljas ei ole palju toetust. 

Meie kirikute ja vabatahtlike kristlike abiorganisatsioonide diakooniaalane töö on tõhus, kuid ei jõua alati abivajajani. Vanglas olles on inimene harjunud, et vaimulik on alati olemas ja ta saab lühikese aja jooksul hingehoidlikku abi. Vabaduses on koguduse vaimulik väga hõivatud ning vajalikku aega endisele kinnipeetavale on raske leida. Kindlasti on seotud siin ka inimlik tunnetus ja mure, kas vabanenud inimene on ikka tõesti muutunud ja kas tema soov jätkata õiguskuulekat elu on siiras. Isikliku kogemuse põhjal saan kinnitada, et olen näinud muutust ja soovi muutuda. Olen olnud tunnistajaks, et vangistus on kandnud eesmärki ja inimene on leidnud vanglas kristluses vajaliku osaduse, tunnistades eksimust, kahetsedes ja valides meeleparanduse. Seda muutust on lihtne näha ja märgata, selleks pole vaja suurt kogemust ega haridust. 

Rutger Bregman tõestab oma raamatus „Inimkond. Paljutõotav ajalugu“ peaaegu ära, et meile ei ole sisse kodeeritud mingi algne pahalaseks olemine. Vastupidi. Inimloomus on meid inimeseks loonud ainult ühise abi ja koostoimimise läbi. Need halvemad küljed tekivad teistmoodi, tekivad hulga hiljem teatud põhjustel, ent mitte loomuldasa. Mulle meeldib väga ka tema raamatus toodud kujundlik lugu: vana mees ütleb oma lapselapsele: „Minu sees käib kuratlik võitlus. Võitlus kahe hundi vahel. Üks on halb – vihane, ahne, kade, ülbe ja argpükslik. Teine on hea – rahulik, armastav, moraalne, helde, aus ja vastutustundlik. Need kaks hunti võitlevad ka sinus ja igas teises inimeses.“ Pärast paari hetke küsib poiss: „Milline hunt võidab?“ Vana mees ütleb naeratades: „Võidab see, keda sa toidad.“

Aitame üheskoos toita seda head hunti ja toidame oma hinge. Teise võimaluse andmine, eksinud inimese toetamine ja juhatamine aitab ka meil saada paremaks.

 

 

 

 

Tanel Meiel,

justiitsministeeriumi peakaplan