Andestamine viib elus edasi

Kui Joosepi vennad nägid, et nende isa oli surnud, siis nad ütlesid: «Kui Joosep meid nüüd vihkab ja tõesti tasub meile kätte kõige kurja eest, mis me temale oleme teinud?» Ja nad käskisid Joosepile öelda: «Su isa andis käsu, enne kui ta suri, ja ütles: Öelge Joosepile nõnda: Anna ometi andeks oma vendade üleastumine ja patt, et nad sulle on kurja teinud! Seepärast anna siis nüüd andeks oma isa Jumala sulaste üleastumine!» Ja Joosep nuttis, kui temale seda räägiti. Siis tulid ka Joosepi vennad ise, heitsid maha ta ette ütlesid: «Vaata, me jääme sulle orjadeks!» Aga Joosep vastas neile: «Ärge kartke! Kas mina olen Jumala asemik? Te mõtlesite küll mu vastu kurja, aga Jumal pööras selle heaks, et teha, mis tänapäeval ongi tehtud: hoida palju rahvast elus. Ja nüüd ärge kartke, mina toidan teid ja teie väeteid lapsi!» Ja ta trööstis ning rahustas neid.

1Ms 50:15_21

 

Kui palju ja mida anda teisele inimesele andeks? Kus on elus piirid, millest üleastumisel andestust ei ole? Kas Jumal ikka andestab?

Sageli tundub, et elus on andeksandmise valdkonnas küsimusi rohkem kui vastuseid. Vahel on kõige raskem andeks anda inimesele, kellelt sa oled oodanud midagi, kuid kes on sinu lootusi petnud. Vahel on raske andeks anda, kui keegi on omakasu saamise nimel rikkunud sinu elu ja teinud korvamatut kahju. Võib-olla peaks sellises olukorras tõesti küsima andeks andmise piiride ja vajalikkuse kohta.

Kui me nüüd otsustame, et ei ole vaja andeks anda, siis me astume sellega Jumala koha peale ja võtame endale ülima kohtuniku rolli. Tundub, et me ei tea piisavalt kõike vajaminevat selleks, et teise inimese üle otsustada. Ilmselt me ei mõista lõpuni ligimese tegutsemismotiive, tema elutausta. Ma arvan, et me ei saa vist teise inimese üle nii lihtsalt otsustada. Me ei näe kellegi südamesse. Me ei ole ise veatud, et teise üle kohut mõista.

Õigem on siiski jätta kohtumõistmine Jumala hoolde. Tema teab kõike, näeb kõike ja mõistab kõike. Issandal on kogu taustinformatsioon ja Tema suudab olla objektiivne, sõltumatu. Inimestena oleme paraku liiga subjektiivsed, enesekesksed otsustajad.

Joosepi saatus oli huvitav ja eriskummaline. Mehel oli tugev ühendus Jumalaga. Ta nägi nägemusi, millest rääkis oma vendadele, kes ei mõistnud teda ja pidasid Joosepit kõrgiks. Vennad muutusid vihaseks ning plaanisid isegi Joosepi mõrva. Lõpuks võtsid nad oma venna kinni ja müüsid ta Egiptusesse orjusse. Aastaid pidi Joosep kannatama, olema vangis, ennast tõestama, kuni ühel hetkel sai ta tänu oma nägemustele riigis väga mõjuvõimsaks _ vaarao paremaks käeks majanduse valdkonnas. Ja siis tulid näljahädas vennad süüa küsima. Joosepil oli nüüd võimalus kätte maksta, kuid ta halastas. Ta nägi kõige taga Jumala suurt plaani ja ütles vendadele: «Te mõtlesite küll mu vastu kurja, aga Jumal pööras selle heaks.»

Kas meie suudaks andestada inimestele, kes meile on teinud nii palju paha? Kas suudaksime andestada oma kõige lähedasematele, kes on meie elu ohtu seadnud ja toonud meie ellu aastaid kannatusi ja valu?

Ilmselt peitub vastus nendele küsimustele meie suhtes Jumalaga. Iga raskus elus on tegelikult meie jaoks kasvataja. Ja sageli selgub nende raskuste põhjus alles aastakümnete pärast, nii nagu oli see Joosepi juures. Ja vahel ei saa me siin maailmas kunagi aru, miks pidi nii minema.

Huvitaval kombel on Jumala ees seistes lihtsam andeks anda kui muidu. Minagi olen pahasena astunud Jumala ette, et nuriseda, aga palvetades olen märganud kõiki enese vigu ja mõistnud, et ma pole õige kohtumõistja. Seeläbi olen suutnud ka teistele andeks anda. Ning nüüd, aastaid hiljem, olen märganud, et tegelikult olid need rasked hetked elus, mida mõni inimene mulle põhjustas, mind elus edasiviivad ja elule palju andvad. Kui poleks neid olnud, oleksin millestki olulisest ilma jäänud. Aga sellest arusaamiseni läks minul nii nagu Joosepilgi palju aastaid.

Vahel läheb elus aga nii, et me ei saa surmani aru, miks pidi just nii minema. Kuid kas annab siis meie poolt teistele suunatud viha kas või kübekesegi kasu meile endile? Pigem mõjub viha kandmine iseendale laostavalt ja samas võib see hävitada inimsuhteid ning sel viisil teha paljudele paha.

Andestades teistele oleme tegelikult vabad. See vabadus on elus väga oluline. Kui oleme oma südames suutelised andestama, siis oleme vabad teenima Jumalat, sest Tema on täiuslik halastaja. Mida rohkem oleme Issandaga oma elus seotud, seda rohkem suudame ka ise andestada. Palume ju Meie Isa palveski, et Jumal annaks meile meie võlad andeks, nii nagu meiegi andeks anname oma võlglastele. Jumala ees seistes võime andeks anda ja õpime andeks saama. Palvetamine aitab vabaneda enesekesksusest ja õpetab meid õigesti vaatama ligimesele. Sageli oleme ju pahased tühiste asjade pärast, millele elus ei tasuks tähelepanugi pöörata. Andeksandmine toob ellu tõelise rahu ja rõõmu.

Joosep suutis oma vendadele andeks anda nende ränkrasked eksimused, sest ta oli Jumalaga seotud. Ta suutis näha end osakesena Jumala plaanis. Nii võime meiegi elus õppida andestama neile, kes meie vastu on eksinud. Meiegi oleme Issandalt võinud vastu võtta halastuse ja samas on meie ülesanne jagada seda andestust edasi siin maailmas.

Aamen.

Kaido Soom,

Tartu praostkonna vikaarõpetaja