Esileht » Arvamused » Arvamus »

Andestamine ja kohtumõistmine pole igaühe õigus

24.01.2018 | | Rubriik: Arvamus

Avalikus elus lubavad inimesed endale aeg-ajalt rohkem, kui publik õigeks peab. Ka Jee­sus oli piiride ületaja. Küll heideti talle ette hingamispäeva mittepühitsemist, küll patustega semmimist. Nutika filosoofina tuli ta igast olukorrast välja mitte ainult puhtalt, vaid maailma avardavalt. Pärast iga tema sõnavõttu oli kõik justkui teisiti. Jüngritele eriti.
„Moosese Seaduse järgi puhastatakse peaaegu kõik asjad vere kaudu, ja ilma vere valamiseta ei ole andeksandmist“ (Kiri heebrealastele 9:22). Verevalamine oli Vana Testamendi ajal norm. Uue ajal on veri juba valatud. Jeesuse veri. Kuid selle kaitsevõimet ja tähendust peab teadma ja tundma. Seda peab oskama kasutada.
Andeksandmisel on eeltingimused, vere valamise sümbol on kahetsus. Süütegu ei saa võtta ükskõikselt, sest vastasel juhul muutuks süüteo tegemine kergeks, mis lammutaks ühiskonda.
Andestamine ei ole igaühe õigus. Andestada saab see, kelle vastu süütegu toime pandi, ning Jumal. Avalikkuses on palju neid andestajaid, kes ei ole ei kannatajad ega ka jumalad. Ning veel hullem, on ka palju hukkamõistjaid, ristilööjaid, vangipanijaid.
Jeesus kuulutab mäejutluses, Matteuse evangeeliumi 7. peatüki 1.–2. salmis: „Ärge mõistke kohut, et teie üle ei mõistetaks kohut, sest mis kohtuga teie kohut mõistate, sellega mõistetakse kohut teiegi üle, ja mis mõõduga teie mõõdate, sellega mõõdetakse ka teile!“
Jeesus kohut mõista ei soovita. See pole meie asi. Ka Vana Testament soovitab sellest väga raskest tööst, kus õiguse ja õigluse tasakaalu leidmine ka piibli aegadel oli pööraselt keeruline (nt Saalomoni tarkus, kuidas tuvastada lapse tegelik ema), hoiduda.
Avalik elu on igapäevaelust erinev just seetõttu, et oma huvide kaitsel leiavad paljud esivõitlejad, et neil on õigus andestada ja hukka mõista teiste nimel. Veel kummalisem: rahva nimel. Ei ole.
Paraku kujundavad avalikud seisukohad meelsust, arusaamade suundumisi. Hukkamõistmine tuleb hukka mõista, kui see hukkamõistmist väärib. Andeksandmine tuleb hukka mõista, kui tegu andestamist ei vääri. Nende poolt, kes on juhtumi osapooled.
Ühiskonna emotsionaalne tasakaal on habras. Revolutsionäärid on meie hulgas, kuid edu saavutavad need, kes on kutsutud edu saavutama. Selleks, et teiste tegusid arvustavalt hinnata ja oodata arvustatava korrigeerivat reageeringut, vajame volitust.
Debattideta me ei pääse, nende eesmärk on ühiskonna emotsionaalse tasakaalu otsimine. Nende osaks on retoorilised väited andestamisest ja moraalsest hukkamõistust. Kuid teisest küljest, kui kellelgi ei ole andestuseks õigust, siis on see jutt tühine sõnakõlks. Sama lugu on hukkamõistuga. Teenimatu needus ei lähe täide. Iga oraatorit ei tasu tõsiselt võtta, kuid iga kriitikat tasub alandliku meelega analüüsida. Eneseupitus on seegi, kui teiste arvamus meile korda ei lähe. Jumal võib panna ka emaeesli rääkima, kui vaja.

Janek_mäggi copy

 

 

 

 

Janek Mäggi,
kolumnist

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)