Esileht » Elu ja Inimesed » Persoon kaasajast »

Anderikkalt Loone Otsalt on alati midagi õppida

05.08.2020 | | Rubriik: Persoon kaasajast
Anderikas Loone Ots. Tartu Maarja kogudus on tänulik pühendunud koguduseliikmele koguduseelu ja kõigi eestimaalaste kultuurielu rikastamise eest. Erakogu.

Tartu Maarja koguduse nõukogu liige Loone Ots on kirjanik, pedagoogikadoktor, dramaturg, laste- ja loomakaitsja. Ennekõike aga hea huumorisoonega avatud ja soe inimene, kellega kohtumist alati ootad.

Pühakiri ütleb: „Igaühelt, kellele on antud palju, nõutakse palju, ja kelle hoolde on jäetud palju, sellelt küsitakse veel rohkem“ (Lk 12:48). Just see kirjakoht võiks Loone Otsa kohta täiel määral käia. Loonele on töö hobi, see valmistab suurt rõõmu ja lisab energiat.

Nõrgema toetuseks

Oli 1990ndate algus ja Loone oli 25, kui ta Tartu Peetri kirikus jumalateenistustel käis. Seal adus ta, et tahab oma elu elada kristlasena. Toona tegutses kirikus kaks kogudust – lisaks Peetri kogudusele Maarja kogudus. Loone meenutab, et talle meeldis mõte liituda Maarja kogudusega. „Minu valik just kui toetanuks nõrgemat,“ sõnab Loone.

Koguduse hingekarjane oli siis õpetaja Otto Tallinn. Tema rahu, väärikus ja heatahtlikkus juhatasid Loone teed koguduseelus. Loonest sai koguduse nõukogu liige – seda on ta praegu­gi –, aga lisaks laulis ta kooris. „Vaimulik koor ei olnud taasiseseisvumise eel ja järel nii endastmõistetav nähtus nagu praegu. Oli väga eriline kogemus orelirõdul lauluproovis käia,“ muheleb Loone.

Ka tulevane abikaasa lasi end Maarja koguduses ristida ja leeritada, siin on ristitud nende lapsed ja konfirmeeritud vanem tütar. Nooremgi tütar käib koguduse üritustel abiks ja ees seisab leeritee just siinses koguduses, kuigi praegu elab pere hoopis pealinnas. 

Alati õpetaja 

Loone Ots on hingelt õpetaja, olgu siis tegu Maar­jateatri juhendamise, mõne tema näidendi või lasteraamatuga. Loone ütleb, et pärineb isa poolt väga vanast õpetajate soost. „Võin uhkelt öelda, et minu esiema Triinu Kaust, vennastekoguduse liige, kinkis aastal 1832 Võrumaa Kääpa külale palkidest koolimaja,“ sõnab Loone. Ja lisab, et Triinu abikaasa Juhan andis koolmeistri ülalpidamiseks kaks vakamaad põldu. Kooliõpetaja amet oleks sellele suguvõsale just kui sünnitunnistusena eluks kaasa antud. Ka Loone emal on inglise keele ja kehalise kasvatuse õpetaja diplom. 

Loone meenutab, et sai õpetajaametit proovida maast madalast. Kõik koduõuel mängivad lapsed olid Loonest kas palju vanemad või tunduvalt nooremad. Kui vanemad end agaralt kehtestasid, siis kord, kui Loone rääkis ajaloo­õpikust loetud lugu Caesari tapmisest, kuulasid nemadki vaguralt.

Mängima hakkas Loone nooremate lastega, samuti neile jutte rääkima. Loetu põhjal aga näidendeid lavastama. Kord pani ta ühe väikese poisi koera mängima. Seda lastes peituvat tohutut loovust ja sarmi naudib ta tänini. „Mul on uskumatult vedanud – ma tahan õppida ja siis õpitut jagada. Imekombel on sellest saanud mu elukutse, aga ka vaba aja harrastus. Veel suurem ime on, et olen alati leidnud kuulajaid, kaasamõtlejaid, uskujaid,“ sõnab Loone.

Veel meenutab Loone, et kui ta oli noor kooliõpetaja, osales tema klass taidlusfestivalil Jee­suse ristilöömise ja ülestõusmise looga. Kuigi lapsed loost midagi ei teadnud, tulid nad teemaga innukalt kaasa ja festivalil saadi esikoht. Loone ütleb, et praegu on südantsoojendav töötada nii Maarjateatri kui ka katoliku koguduse juures tegutseva Vaikuse Muusika stuudioga. Aga pigem on see eluviis kui töö.

Minu kangelased

Eesti ajalugu ja kultuuri mõjutanud inimestest kirjutades leiab Loone ikka mingi huvitava inimliku fakti ja just kui kinnitab, et me kõik võime olla kangelased. Mõtlen konkreetselt raamatule „Lugusid kuulsatest eestlastest“ ja küsin, kes on Loone jaoks tänapäeva kangelased.

„Minu esimene kangelane on mu abikaasa Märt Ots. Konkurentsiameti peadirektorina hoolitseb ta, et küte, vesi ja muud igapäevakulud oleks eestimaalasele mõistliku hinnaga. Näen, kuidas see töö vajab palju teadmisi, kõvu närve ja missioonitunnet. Haritud insener võiks ju leida palju mugavamat tööd. Aga ta ei otsi. Minu jaoks on ta tänapäeva ristisõdija,“ vastab vestluskaaslane. 

Ja lisab: „Liiga vara lahkunud Marju Lepajõe oli kindlasti üks minu kangelane. Milline tarkus, sisemine leek, eesti keele ja paljude teiste keelte valdamine. Kui nõtked on tema Lutheri-tõlked! Tegelikult on kangelane iga inimene, kes tahab ja suudab teha oma igapäevatööd parimal moel ka siis, kui see nõuab pingutust.“ 

Õppida on paljudelt

Loone Otsa üks armastus on ooperimuusika ja Richard Wagner, kes kirjutas oma teostele libretod alati ise. Loone on süvitsi uurinud Wagneri libretosid ja ütleb, et teda paelub helilooja oskus maailma tunnetada: Wagneris on põimunud geniaalne helilooja ja filosoof. Ikka ja jälle on ta avastanud heliloojas midagi uut, üld- ja üleinimlikku. „Öeldakse, et sakslasele on maailmaparandamine elustiil, et sakslane on alati omamoodi Weltverbesser,“ sõnab Loone.

Eeskujusid, kellelt õppida, on ka lähemalt. Näiteks Karl Ristikivi, karge eestlane. Tema jäägitu kristlus. Komponeerimisoskus. Elukestev isamaa-armastus ja lein kaotatud kodu pärast. 

Johan Pitka, kes admiral Cowani (Briti mereväekomandör Vabadussõjas – R. P.) sõnutsi tundis vaid kahte käiku – täiskäik edasi ja täiskäik tagasi. Kompromissitu Eesti patrioot. Aga ka väga heatahtlik inimene. Lisaks veel suurepärane sulesepp. „Selle kolmiku kõrval on väga palju teisi, kellelt olen õppinud,“ sõnab Loone. 

Tänuvõlglane

Järeldan Loone lasteraamatute põhjal, et tal on tohutult ideid. Loone meenutab ütlust, et „vaim tuli peale“, ja räägib loo, kuidas oli kord Hamburgis kaubamajas. Kaup oli igav, mõtteid mõlgutades meenus talle hulluks krahviks kutsutud Peter von Manteuffel, kes eestlastele raamatuid kirjutas ja oma orjapiigadest laulukoori tegi. Loone leidis, et oleme sellele mehele võlgu, et temast peame kindlasti rohkem teadma. 

„Endise teadlasena on mul kogemus, et teadusartiklit loeb väike pühendunud seltskond. Kui tahad midagi õpetada, siis kirjuta artikkel laia levikuga päevalehte või naisteajakirja. Veel parem – tee teatrit!“ Samas kaubamajas võttis ta kõne teatriprodutsent Margit Eerikule ja viie minutiga oli kaup koos. 

2018 suvel lavastas Erki Aule Harjumaal Manteuffelile kuulunud Ravila mõisas krahvi eluloo kujuka pealkirjaga „Armastus on ajaviide“. „Kui minul on tekkinud mingi hull idee, siis on leidunud alati teisi, kes asjaga on haakunud. Tänu neile olen saanud kirjutada, tõlkida ja koostada igavesti lahedaid asju,“ on Loone Ots tänulik. Lavalaudadele on jõudnud enamik umbes neljakümnest Loone Otsa näidendist, libretosid arvestamata.

Töö õpetab koostööd

„Noore kutsikana tahtsin, et inimene saaks minu tekstist targemaks,“ ütleb Loone naerdes ja lisab, et kirjutas teksti kulbiga fakte ja kamaluga kommentaare. Lavastajad ja näitlejad hoidsid pead kinni. Ajaga on ta õppinud arvestama lugeja ja publikuga, aga jah, siiani kurdetakse tema keerukate lausete üle, mida on raske pähe õppida.

Kindlasti on Loone aga õppinud kannatlikkust. Ja ootama, kuni mõni näidend trükki või lavalaudadele jõuab, sest aastatega on ta aru saanud, et väikese kultuuri väike mutter sõltub rahast. Veel on ta õppinud, et raamatu ilmumine ja teatrilavastuse valmimine on tiimitöö, kus toimetaja või rekvisiitor on sama tähtsad kui autor. 

Muidugi oskab Loone unistada. Ikka sellest, et tuua kirik lastele lähemale ja näidata, kui palju meie eesti keel ning kultuur kirikule võlgneb. „Rääkida, miks kirikuhoone on just selline või kuidas pastorid vanal ajal kooli katsumas ja lapsi loetamas käisid. Vanema põlvkonna memuaaridest leiab toredaid seiku, aga uue aja laps vajaks natuke teistsugust kaasamist,“ mõlgutab Loone. Isa Vello Saloga sai räägitud tähtsamate katoliku pühakute lugudest nagu pühast Jürist, aga mõtteks see jäi.

Kodus igas ilmanurgas

Lugesin suure naudinguga Loone Otsa ja Juhani Püttsepa kirjutatud raamatut „Kultuurilooline Raadi“, kust jäi kummitama Julius Kuperjanovi ütlus „Peaasi, et süda on eesti oma“. Küsin Loonelt, kus on tema süda, ja saan vastuseks: „Usun, et üleilmastuvas maailmas oleme maailmakodanikud. Kristlik maailm on ju tohutu suur. Kuni jagame ühiseid kristlikke väärtusi, mida tänapäeval nimetatakse häbelikult õhtumaisteks, võib kristlane tunda end kodus igas ilmanurgas. Üks osa minu südant on kindlasti pühal maal. Keha püüab jõudumööda käia sealkandis võimalikult tihti.“

Teine pool vastusest on, võiks öelda, maalähedasem: „Aga ükskõik kui kaunis on Galilea või kui elegantsed on Saksamaa katedraalid, ei saaks mina elada mujal kui Eestis. See on minu jaoks kõige ilusam ja kõige omasem. Mitte ainult Võrumaa kuplid, vaid ka Läänemaa lausikud, põhjaranniku järsk paekallas ja Süda-Eesti soised metsad. Kogu Eesti.“ 

Märgiks maailmakodanikuks olemisest on Loone puhul koostöös tšehhi lavastaja ning kirjaniku Filip Jan Zvolskýga kirjutatud kergemeelne suhtedraama „Armastus karantiinis“, mis valmis viiruseaegses suletuses. Tüki kirjutasid autorid inglise keeles ja tõlkisid siis emakeelde. Esimesed lugemised toimusid mai lõpus ja loodetavasti õnnestub tükk sügisel tuua lavale mõlemas riigis üheaegselt. 

Ikka teatrit

Parajasti on juuni algus, kui juttu ajame, ja Loone ütleb, et lõpetab libretot muusiku ja pillimeistri Tõnu Sepa „Pühale Elisabethile“, 13. sajandi oludele sobivale lauda stiilis vanamuusikale. See on nende kolmas imeväärt koostöö. „Tõnu mõistab alati, mida ma tahaksin öelda, ja teeb selle muusikas kuuldavaks,“ tunnustab Loone heliloojat. 

Juulis etendus Luunja valla tahtel ja toel sealses kultuuri- ja vabaajakeskuses Raivo Trassi lavastatuna Henrik Visnapuu (1890–1951) ideedraama „Keisri usk“. Sügisel 1939 keelati näidend ära, et igaks juhuks mitte ärritada Nõukogude riiki. „Tundus, et teemaring – vaesus, eneseväärikus, identiteet ja küsimus, mis on õieti meie vaim – peaks panema eestlasi mõtlema ka tänapäeval,“ selgitab Loone, kes teksti suure pieteeditundega ajakohastas. Lisaks Luunja Aidateatri harrastustrupile teevad kaasa kutselised näitlejad.

Vanemuise mängukavas on teatri igapäevaelu kajastav „W“, Eesti Rahva Muuseumi teatrisaalis mängitakse Jaan Tõnissonile pühendatud näidendit „Üksi lehekuu põues“. Viimane Maar­jateatrile kirjutatud näidend on pühendatud Miina Härmale (esietendus on edasi lükatud tuleva aasta veebruari). 

Viidates Maarjateatrile, ei jäta Loone täpsustamata, et sõna „asjaarmastaja“ on väga sisukas. „Keegi, kes armastab, teeb südamega. Asjaarmastaja ei tööta raha ega isegi kuulsuse nimel, vaid tahab maailmale midagi anda. Killu endast, miks mitte koos killuga meie minevikust. Asjaarmastajatest trupil võib olla suur missioon. Ja kui nad ka on veidi diletantlikud (ei pruugi ju olla!), siis, nagu ütleb Piibel – armastus katab pattude hulga,“ hindab Loone Maarja koguduse näite­truppi. 

Edasi võiks lastele kirjutada loo Maarja Magdaleenast, aga ta toob välja ohu libastuda pateetikasse või argisusse. Elu näitab, millega Loone Ots meid jälle üllatab. Ta ütleb: „Hoidkem ja armastagem üksteist nii ruumis kui ka ajas. Mäletagem alati, kui imelised inimesed on lõng lõnga haaval kudunud eestluse kangast. Loogem üheskoos edasi ilusat eesti müüti.“

Rukkimaarjapäeval, 15. augustil  tähistab tema armas Maarja kogudus aastapäeva. Koguduse algusajaks loetakse 15. augustit 1224. Koguduse esimene luterlik õpetaja oli teadaolevalt Herman Marsow (1525(26)–1552). 

Ja võimalusel toetage kirikutorni ehitust, tuletab Loone Ots kõigile meelde.

Rita Puidet

Loone Ots

Sündinud 31.12.1965

Tartu Maarja koguduse nõukogu liige

Pedagoogikadoktor

Richard Wagneri Seltsi liige ja selle esimene esimees

Kirjutanud üle neljakümne näidendi ning kümmekond aime- ja lasteraamatut ning kaks luulekogu

Kahe tütre ema

Pälvinud EELK aukirja 2019

Teised temast:

Lea Saar, Tartu Maarja koguduse juhatuse esimees: 

Loonet on õnnistatud hea südame ja anderikkusega, mida ta ei hoia üksi endale, vaid jagab lahkesti kõigiga. Koguduses on ta varasemalt teinud lastetööd ja laulnud kooris, praegu on aktiivne nõukogu liige, kelle abile ja nõuannetele võib alati loota. Loone on koos mõttekaaslastega kutsunud ellu koguduse teatri Maarjateater ja hoolitseb näitekirjanikuna, et igal aastal saaks publik osa mõne kogudusega seotud kultuuritegelase elust. Nõnda on minevikust lavale tõstetud orelimeister Kessler, pastor Willigerode, postipapa Jannsen, teatritegelane August Wiera ja järge ootab Miina Härma. Aga kui kiita ja tänada Loonet tema heade tegude eest, ütleb ta ikka: tänu Jumalale! Tõesti, tänu Jumalale Loone eest ja olgu Jumala õnnistus jätkuvalt kogu Otsade perega! 

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)