Esileht » Pühapäevaks » Jutlus »

Andeks andmine on ära andmine

04.11.2020 | | Rubriik: Jutlus

1Ms 13:5–11,14–16

Miks meil on teinekord nii raske andeks anda? Saame aru küll, et tuleks leppida, aga miskipärast ei õnnestu. Kuidagi ei jõua selle sammuni. Siis hakkame vigurdama ja räägime, et annaks andeks küll, aga teine pool peab enne andeks paluma. Ega mina saa siis andeks anda, kui teine andeks ei palu!

Tegelikkus on aga see, et pole veel nähtud tüli, mis päriselt laheneks ootamisega, et teine astuks esimese sammu. Kui meil on ülesanne andeks anda, siis see on ülesanne midagi teha. Mitte mingite salavihjete abil teisele märku andmisega, et võiksid hakata andeks paluma, sest ma olen valmis andeks andma.

Vahel ei ole meil vaja asjade olemuse mõistmiseks teha muud kui süveneda sõnadesse. Eestikeelne üleskutse „andke andeks“, sisaldab tervelt kaks korda sõna „and“. Enamik meist saab kohe aru, millega tegu. Kui ei saa, siis võib vaadata täpsemat tähendust „Eesti keele seletavast sõnaraamatust“, kus öeldakse, et and on see, mida keegi või miski annab, pakub; kink, annetus. Kes oleks enne näinud olukorda, kus kingituse üleandja enne ootab, et talt kingitust küsitaks! Ja kui peo peremees selle peale ei tule, siis läheb oma kaasavõetud kingitusega koju tagasi, ise kommenteerides, et näed, ma olin valmis andma küll, aga ta ei küsinud, järelikult ei olnud vastuvõtja valmis.

Andeks andmiseni ei jõua me sageli mitte sellepärast, et seda ei osata vastu võtta, vaid et me ei oska seda anda. Selle asemel et anda ilma vastu saamata, soovime teha tehingut. Armuliste asemel oleme saanud kalkuleerivateks, vaimulike asemel ratsionaalseteks ning armuliste asemel toimime kasumit taotlevate kaupmeestena.

Siiski ei ole seejuures meil vaja ülemäära õnnetuks saada. Suur Peetrus ise käitub tänases evangeeliumis kui Investor Toomas, tahtes Jeesuse käest teada saada andeksandmise numbrilist väärtust. Enda meelest on ta tohutult üllameelne, pakkudes välja 700-protsendilise intressi, mida ta on nõus maksma ehk et tervelt seitse korda on ta valmis andeks andma ilma midagi vastu saamata. Jeesuse vastus keerab aga Peetruse investeerimiskava pea peale ja ütleb, et ainus matemaatiline väärtus, millega jumalariigis opereeritakse, on lõpmatus.

Andeks andmine on ära andmine. Oma õiguse, oma eelistuste, oma parema positsiooni, oma nõuete ära andmine. Tänane Vana Testamendi kirjakoht näitab seda ilmekalt. Lotil ja Aabramil oli mõlemal õigus heale ja viljakale maale. Investor Aabram oleks kiiresti liitnud kokku kõik kasud, mis ta paremat positsiooni enesele valides võiks saada ja mida ta kõik kaotab, kui oma eelistest loobub. Aga et tegemist oli hilisema usuisa Aabrahamiga, loobub ta oma õigusest ilma pikemalt kalkuleerimata ning läheb mööda seda teed, mis talle on alles jäänud.

Andeks andmine on tõeline siis, kui selle juurde kuulub päriselt andmine. Kui oled andeks andnud, siis nii ongi, et temal on ja sinul ei ole. See tähendabki seda, et sa millestki loobud, jääd millestki ilma ja et sa lõpuks seda ka tunned. Muidugi on sinul õigus, loomulikult pole sina tekkinud tüli algataja ning ilmselgelt peaks üldse teine pool ka leppimise protsessiga algust tegema, sest tema ju alustas tüligi. Ja üldse, tema ongi selline … Aga loobu oma õigusest, loobu oma „õige ja hea“ olemisest, loobu oma täiuslikkusest ja parem olemisest – anna see ära, anna teisele, anna päris annina, kingitusena, ilma midagi vastu ootamata.

Armu poolt juhitud jumalariigis käivad asjad teistpidi kui Talse dikteeritud turul. Aabrami usaldus oma väikeste võimaluste vastu, mis talle alles jäid oma eelistest loobumise järel, tõi talle lõpuks palju õnnistust. Ja nii on see tänini. Jumalariigis ongi väike suur, viimane esimene, vaene rikas ning tasane õnnis. 

Ahjaa, mis sellel kõigel nüüd isadepäevaga seost peaks olema? Ega muud olegi, kui et soovides Taevaisa eeskujuks võtta, ei saa me muudmoodi, kui peame andeks andmisest tegema oma inimsuhete arendamise ja hoidmise põhimetoodika. See kehtigu nii lastekasvatuse kui vanematega läbisaamise juures. Rääkimata emade-isade, meeste-naiste, elu- ja kooselukaaslaste vahelistest suhetest. Jumal vaid armuga seda maailma hoiabki. Kui see nii poleks, ei oleks meid enam sekunditki olemas. Aga kui tundub, et me veel kestame, ei ole meil paremat tarkust kui võtta Temast eeskuju ning anda ka üksteisele andeks. Täna ehk alustades oma lastest ja isadest. Aga ka emade ja vanaemadega ei pea me maikuu teise pühapäevani ootama. Ja üldse kuulugu kogu meie andeksand kõigile. Isegi poliitilistele vastastele. Ja kohe. Aamen.

 

 

 

 

Tauno Toompuu,

Rakvere koguduse õpetaja

Tõstke oma pea ja vaadake üles, sest teie lunastus läheneb! (Lk 21:28)