Esileht » Elu ja Inimesed » Kultuurielu »

Andante cantabile

08.02.2006 | | Rubriik: Kultuurielu

24. jaanuaril andis Tallinna Kaarli
kirikus kontserdi metsasarvemängija Joel Ots.

  

Kas olete kuulnud soleerimas metsasarve? Ja
veel kirikus? Harva on seda kõige pehmema ja ruumi täitvama kõlaga vaskpilli
kuulda. Eks ta ole ka kõige raskemini käsitletav – nn lahtisi noote on rohkem
kui teistel ja möödalöömisvõimalusi vastavalt rohkem kui teistel. Selle pilli
solistivõimetega mängijaidki on õigust öelda vähevõitu.

Meil oli selleks läbi paari aastakümne Uve
Uustalu, kuid tema on juba ligi 16 aastat toonela tubades. Oli ka Kalle Kauksi,
aga tema elu jäi hoopis lühikeseks.

Metsasarve sõbralik tämber

Sellepärast oli rõõm 24. jaanuaril Tallinna
Kaarli kirikus kuulda jälle soleerimas metsasarve, esinejaks meie uuema aja
ilmselt võimekamaid mängijaid Joel Ots.

Küllap saab metsasarve vähe kuulda ka
sellepärast, et repertuaari sellele pillile on kasinalt. Seda võis tähele panna
sellelgi kontserdil. Ludwig van Beethoveni «Adagio cantabile» on ju õigupoolest
pärit tema «Pateetilisest klaverisonaadist» ja Sergei Rahmaninovi «Vokaliis»
mõeldud esitamiseks rohkem häälele. Kui «Vokaliis» ka metsasarvel päris kenasti
kuuldavale tuli, siis Beethoveni puhul tekitasid võõristust vabalt sisse viidud
kiirendused. Ka kippus siin solist saate varju jääma.

Millegipärast on heliloojaid võlunud just
metsasarve pehme sõbralik tämber ja võimalus kujundada ilusat voolavat
meloodiat. Kuigi selle pilliga saab mängida ka tehniliselt keerukaid palasid,
kirjutatakse talle reeglina ikka a la andante cantabile.

Eesti heliloojate metsasarvepalad on
enamasti pühendatud Uve Uustalule, kes neid kõiki on ka ette kandnud. Needki on
kirjutatud peaaegu kõik  a la andante
cantabile. Selline oli ka J. Otsa esitatud meie puhkpillimuusika klassiku Rein
Ploomi (1900–1986) sulest pärinev «Legend», milles esineja veel kord oma ilusat
tooni näidata sai.

Kummardus juubilarile

Kuid kavas oli ka suurvorm – kummardusena
selle aasta suurjuubilarile Wolfgang Amadeus Mozartile, tema «Kontsert
Es-duur». Siin sai juba laiemalt kuulda metsasarve võimalusi  ja esineja võimeid nende võimaluste
kasutamisel. Mozart – see on vaimukus, elegants, tundepeenus ja päikesepaiste.
Ka siis, kui ta kurb juhtub olema.

Muidugi mõtles Mozart oma
metsasarvekontsertide kaasesinejana paindlikku ja õhulist kammerorkestrit.
Kuigi Kersti Petermann tegi orelil, mis suutis, jäi saatepartii eriti kiiretes
osades raskepäraseks ja kohmakaks.

K. Petermanni tõeliste võimetega saime
lähemalt tutvuda kolme orelimuusika suurkuju – Johann Sebastian Bachi
(«Pastorella»), Alexandre Guilmanti (adagio molto «Sonaadist nr 3») ja Max
Regeri (Introduktion ja passacaglia d-moll) – asjakohase tõlgitsuse kaudu.
Viimase suurejooneline ja massiivset kõla nõudev ettekanne kujunes ka kogu
kontserdi suurimaks elamuseks.

Mati Märtin

Vaata, me läheme üles Jeruusalemma ja seal viiakse lõpule kõik see, mis prohvetid on kirjutanud Inimese Pojast! (Lk 18:31)