Esileht » Uudis » Esilehe pealugu pildiga »

Ametis ligimese heaks

30.01.2013 | | Rubriik: Esilehe pealugu pildiga

Kuue väärilise kandidaadi seast valis EELK vaimulike konverents aasta vaimulikuks Nissi koguduse õpetaja Lea Jants-Ylöneni (43) ja Tallinna toomkoguduse õpetaja Urmas Viilma (39).
Kuue aastaga on aasta vaimuliku valimisest kujunenud vaimulike konverentsi oodatumaid päevakorrapunkte. Kahele vaimulikule, kelle tegevus oma tulemuslikkusega kodukogudusest kaugemale silma jäänud, omistavad kolleegid aasta vaimuliku tiitli, demonstreerides seega oma lugupidamist ning tunnustust. Kui esimestel aastatel pöörati valiku tegemisel tähelepanu kandidaadi teenekusele ja elutööle tervikuna, siis viimastel aastatel näib olevat silmas peetud lähiaastate töövilju.
Põnevus oli haripunktis, kui toetusfondi juht Jaan Tammsalu pidulikul õhtusöögil mullu aasta vaimulikuks pärjatud endale tähtsa teate edastamiseks appi kutsus. Risti koguduse õpetaja Annika Laats ja Pilistvere diakon Hermann Kalmus said esimestena õnnitleda oma mantlipärijaid Lea Jants-Ylöneni ja Urmas Viilmat. Edasi avanes selleks võimalus kõigil konverentsil viibinud sadakonnal vaimulikul.
Tammsalu nimetas, et toetusfond pakub aasta vaimulikele võimaluse külastada mõnda kaugemat pühapaika või minna palverännakule Iisraeli.

Tunnetades vastutust
Kirikulehele intervjuud andes tunnistab Urmas Viilma, et peab tunnustust ametikaaslastelt väga oluliseks, eriti kuna seda on seotud toomkooli asutamisega. «Tajun seda tiitlit vastu võttes suurt vastutust,» nimetab Viilma, lisades, et aimab hääleandjate tunnustust seoses kirikukooli rajamisega. «Loomulikult oli see vastutusrikas samm, sest vastutada tuli kõigi lastevanemate ja kiriku ees ning veel laiemalt, Eesti haridussüsteemi ees, sest kui meie ettevõtmine poleks õnnestunud, oleks küsitav ka teiste kristlike koolide rajamine,» kinnitas Viilma.
Ta nimetab, et võtab tiitlit jagatud tunnustusena: «Kui minu kooliõpetajast abikaasa ei oleks tulnud kaasa selle «hullu» ideega, siis ma ei oleks seda suutnud edasi ajada, seega vaid tänu temale, Jumalast rääkimata.»
Urmas Viilma ei varja ka üllatust, et osutus valituks: «Et ametikaaslased on suutnud lahus hoida minu kantsleriametist tuleneva teatud bürokraatliku ametnikurolli ja koguduseõpetajaks olemise, see teeb südame tõesti hästi soojaks,» ei jäta värske tiitliomanik emotsiooni vaka alla.
Otsus saada vaimulikuks küpses Urmas Viilmal juba kümnendas klassis, 19aastaselt vaimuliku ordinatsioonini jõudes oli ta üks nooremaid meie luterlikus kirikus. Seega on vaimuliku amet Viilmale mitte niivõrd amet, kuivõrd eluviis, tervet elu täitev kutsumus. Toomkogudust, mille karjaseks ta kantsleriameti kõrval on, iseloomustab Viilma: «Meessoost liikmete arvu rohkusega oleme suhteliselt ebatüüpiline EELK kogudus, nõukogusse oli kohe päris raske naiskandidaate leida!»
Pühale maale lubab Viilma sõita koos perega, toomkooli direktorist abikaasa Egle ja toomkooli esimeses klassis õppiva tütre Birgitta-Simiga: «15 abieluaasta jooksul oleme püüdnud suuremad reisid ikka koos teha.»

Üksnes koos Jumalaga
«Olen teinud ainult seda, mida vaja, mida oli võimatu jätta tegemata,» laiutab Lea Jants-Ylönen käsi küsimuse peale, mis tõi ametikaaslaste tunnustuse. «Eks kõik kandidaadid on tublid ja tublid on needki, keda esitatud pole,» lisab ta juurde. Tasapisi jõuame siiski vastuseni, mida Jants-Ylönen 10 aastaga Nissi koguduses saavutanud on: kogudus on astunud tõeliselt kogukonna teenistusse.
«Olen lubanud inimestel kaasa tulla ja lasknud ka Jumalal tegutseda,» vahendab Nissi õpetaja oma töömeetodit, lisades: «Olen seda meelt, et asjad sünnivad siis, kui see on Jumala tahtmine, ilma temata oleks meie rabelemine asjatu.» Ta räägib, et on mõjutanud kohalikke vaatama kirikule uue pilguga: «40 aastaga, mil õpetaja ei elanud kohapeal, oldi võõrdutud sellest, et kogudusel on mingi muu elu ka lisaks jumalateenistusele.»
Selleks, et toimetada, on vaja koda, kus kokku saada. Nissis see Lea Jants-Ylöneni ametisse asumisel puudus, peale kiriku oli vaid väheldane kantselei, kus õpetajal alul ka elada tuli. Küll aga seisis kirikumõisa kompleksis mitu laokil hoonet. Uuele elule aidatud endisest leerimajast on nüüdseks kujunenud tõeline kogukonna süda, kus peale koguduse koosviibimiste toimub teistegi organisatsioonide üritusi.
25aastaselt teoloogiat õppima asudes ei olnud Lea Jants-Ylönen sugugi kindel, et kord vaimuliku ordinatsioonini jõuab. «Asjad kujunesid omasoodu ja tasapisi,» mõtiskleb naine. Suureks eeskujuks nimetab ta EELK esimest naisvaimulikku Laine Villenthali (1922–2009), kellest eluõhtuks lapsepõlvekoju naastes sai noore õpetaja Jants-Ylöneni vaimulik mentor ja sõber. «Tegime võimalikult palju asju koos,» räägib ta, lisades, et oleks olnud ka patt eirata enda kõrval elunäinud vaimulikku, kes veel jõudis ja soovis kätt adral hoida.
Lea Jants-Ylönen ei ole Iisraelis käinud, sestap peab ta seda palverännusihti vägagi ihaldusväärseks, aasta vaimuliku tiitliga koos käiva reisi võtab ta ette koos perega, 1. klassis õppiva tütre Sanna ja abikaasa Heikkiga.
Liina Raudvassar

EELK aasta vaimulikud
2011 – Annika Laats ja Hermann Kalmus
2010 – Joel Luhamets ja Jaan Tammsalu
2009 – Mihkel Kukk ja Ove Sander
2008 – Patrik Göransson ja Jüri Vallsalu
2007 – Eenok Haamer ja Ants Leedjärv

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)