Esileht » Arvamused » Juhtkiri »

Ameti raskus

06.10.2021 | | Rubriik: Juhtkiri

Viimasel ajal on meie kirikus palju räägitud vajadusest piiskoppide järele ja nende ülesannetest. Olen tänulik, et koguduste liikmed ja vaimulikud on pöördumises peapiiskopi ja piiskoppide poole toonud välja piiskopiameti kõige olulisemad ülesanded. Tsiteerin veel pöördumist: Augsburgi usutunnistus õpetab, et piiskopiamet seisneb „jumaliku õiguse kohaselt evangeeliumi kuulutamises, pattude andeksandmises, õpetuse üle otsustamises, evangeeliumiga vastuolus oleva õpetuse hukkamõistmises ja jumalakartmatute inimeste, kelle jumalatu loomus on ilmne, kristlikust osadusest väljaheitmises …“.

Kõiki neid tahke oma ülesandes teostada ei ole sugugi lihtne. Mul on olnud erakordne võimalus jälgida maalide valmimisi Tartu Pauluse kirikus. Nägin seda, mida tundsid ja läbi elasid oma tööd tehes andekad kunstnikud Aapo Pukk ja Kuutti Lavonen. Olin veidi nõutu, kui nägin apostel Peetrust maalil kühmu vajununa ja kurva ilmega. Mu nõutusele vastas Kuutti: „Peetrus mõistis talle antud ülesande raskust.“ Jeesus oli ta uljust vaigistanud, kui ta oma Õnnistegijat tahtis heasoovlikult raskustest säästa. Siis ta lausa sõitles Peetrust: „Tagane, vastupanija, sest sa ei mõtle Jumala, vaid inimese viisil.“

Inimese viisil meie elust mõelda tundub nii loomulik. Inimlik leebus ja heasoovlikkus, mis leiab ka kõikide kõrvalseisjate heakskiidu, tundub olevat meile vastuvõetavam kui jumalik elukorraldus. Abielu ja seksuaalsuhete osas on Piibel väga ühemõtteline. Abielust räägitakse ainult mehe ja naise vahelise suhte puhul. Seksuaalsuhete osas ei näe Paulus ka mingit „vaba suhte“ võimalust. Kui mees tahab elada naisega koos, nii et neil on seksuaalsuhted, siis tuleb abielluda. Kuna Piibli seisukohalt on lubamatu mistahes seksuaalakt väljaspool mehe ja naise vahelist abielu, ei saa kristlik kirik aktsepteerida ka homoseksuaalset suhet ega käitumist. Kes teisiti õpetab, teistsugust käitumist heaks kiidab või sellest rõõmu tunneb, on astunud valeõpetuse rajale. 

Tihti küsitakse, aga mis siis saab, kui su enda lähedasi või sõpru probleem puudutab. Selles raskus ongi, et armastuse puhul ei saa teha tõe osas järeleandmisi. Mida tundis Aabrahami süda, kui ta läks Iisakit ohverdama? Mida elas läbi Kohtumõistjate raamatust tuntud Jefta, kui ta pidi oma Jumalale antud tõotust täites ohverdama tütre, oma ainsa lapse? Inimkonna patu ja rikutuse pärast andis Jumal oma ainusündinud Poja kõige kibedamasse surma. Jumala kasvatuse eesmärkidest räägib apostel Heebrea kirja 11. peatükis ja ütleb, et „Teie ei ole veel vereni vastu pannud patu vastu võideldes“. Ilmutuse raamatus ütleb Issand ise: „Ära karda seda, mida sul tuleb kannatada! Ennäe, kurat heidab mõned teie seast vangi, et teid läbi katsutaks, ning teil on viletsust kümme päeva. Ole ustav surmani, ja ma annan sulle elupärja!“

Õndsuse teel inimesi juhtides ei ole võimalik ainut kergeid otsuseid teha ja meeldivaid asju rääkida. See teebki ameti raskeks. Eriline osa selles töös on aga piiskoppidel.

Uku Masing kirjutas piiskopist järgmiste sõnadega: „Piiskopiks hüüti seda, kes vaatas järgi, ja ka seda, kes tabas märki. Meest, kellel oli küllalt vanadust ja arukust selleks, et teada, mis tuleb teha suvise pööripäeva ajal ja mis südatalvel. Ja kogudus oli aed ja piiskop pidi vaatama järgi, et poleks ühelgi puul midagi puudu ning igal põõsal oleks vett ja mulda. Ja tema pidi hoolitsema selle eest, et kaktus ei satuks porri ja vesiroosi ei istutaks keegi kõrbe. Seda hüüti piiskopiks, kes muretses selle eest, et aia teepoolne poleks uhkelt täis ingliteks pügatud puid. Sest siis iga mööduja teadis, et kaugel aia nurkades ei kasva muud kui nõgeseid ja koerapöörirohtu.

Iga piiskoppi Jumal tarvitab oma kõplaks ja labidaks, oma noaks ja käärideks, et lahti saada puudest, mis talle ei meeldi, ja parandada neid, keda võib. Ja, et ka meie piiskoppi alati kasutataks oma kirvena ja sidumisniinena, see peaks olema iga kristlase soov.“

 

 

 

 

Joel Luhamets,

piiskop

Tõstke oma pea ja vaadake üles, sest teie lunastus läheneb! (Lk 21:28)