Esileht » Arvamused » Kolumn »

Amet, pere ja pühendumine

12.05.2021 | | Rubriik: Kolumn
Merille Hommik.

Täna on Florence Nightingale’i (1820–1910) 201. sünniaastapäev. 1965. aastast tähistatakse 12. maid rahvusvahelise õdede päevana. Põetamine ja haige hooldamine ei ole meie tähelepanu all seni, kuni oleme terved. Ega tervele ole põetajat tarvis. Kuid epideemiad toovad selle valdkonna meie tähelepanu alla. Oleme uudistest näinud täidetud voodikohtadega haiglapalateid, kiirabiautode järjekorda haigla ukse ees ning kuulnud arstide, õdede ja hooldajate pikkadest tööpäevadest. Soovin jõudu ja vastupidavust kõigile õdedele nende päeva puhul.

Kes oli Florence Nightingale, kelle sünnikuupäev sai õdede päevaks? Ta sündis Inglise ülemkihi peres. Sünnikoht oli Firenzes Itaalias. Vanemad andsid talle nime sünnilinna järgi (inglise keeles Florence). Ta sai kodus hea hariduse, soovis õppida matemaatikat, kuid see polnud tollal tema seisusest naisele kohane. Tavapärasele elule abikaasa ja emana ta ei pühendunud. Florence tundis kutset sotsiaaltööks ja käis õppimas mitmes Euroopa haiglas, pikemalt ühes Saksamaa diakonisside koolis. 

Ka Tallinnas oli diakonisside asutus ja haigla ning diakonissid pühendusid haigete ravimisele ja loobusid pereelust. Mäletan, et lapsena kõnetasin üht eakamat daami, kes oli Tallinna diakonisside kooli kasvandik ja töötas Vene ajal õena. Ma ütlesin talle „proua“ ja tema parandas mind, öeldes, et on preili. 

1990. aastal külastasin diakonisside asutust Göteborgis ja seal räägiti, et Rootsis loobuti diakonisside töös vallalisepõlvest 1960ndate alguses. Kuid töölepingu haigla, hooldekodu või misjoniühinguga sõlmis ikka diakonisside asutus, kes sai ka palga ja andis töötajale raha vastavalt vajadusele. 

Krimmi sõja ajal (1853–1856) kutsuti Florence Nightingale tööle sõjaväe laatsaretti Konstantinoopolis. Sanitaarolusid parandades vähenes haavatute ja haigete suremus. Florence’i matemaatikahuvi leidis siin väljundi, ta koostas haigete registrid, arvutas suremuse näitajaid ja oma kirjatööde illustreerimiseks kasutas tollal uudseid sektordiagramme. Temast sai esimene naine kuningliku statistikaühingu liikmete seas, samuti Ameerika Ühendriikide statistikaühingu auliige. 

Pärast Krimmi sõda tegeles ta sanitaarolude parandamisega Inglismaa haiglates, ka Indias, ja asutas maailma esimese ilmaliku õdede kooli Londonis. Suure osa oma elust oli ta ise voodihaige, olles Krimmi sõja ajal haigestunud. Pühendumusega on ta eeskujuks, igas ametis saab teenida kaasinimest. Õendust esindavaks sümboliks on saanud omal ajal populaarne pilt, millel on daam lambiga. Pildil on kujutatud öösel haigete juures olevat Florence Nightingale’i, käes lamp.

Lapsepõlvest on enamikul inimestest esimese hooldaja ja põetajana meelde jäänud ema. Möödunud pühapäeval tähistasime emadepäeva. Epideemiaaegsed piirangud on kasvatanud ka emade igapäevaseid ülesandeid oluliselt. Kodukontoris töötavad emad peavad olema leivaisa teenistuses, kokad, lapsehoidjad, koduõpetajad ja kõike seda ikka sama pikkusega päeva jooksul.

Ema, kes töötab müüja, õe, arsti, politseinikuna või muu ameti peal, kus tuleb viibida töökohal, peab ikka kodus olevatele lastele toitu tegema ja õppetöös abistama. Tänane maailm nõuab perele pühendumise kõrval ka ametile pühendumist, sest muidu ei tule enamik peresid toime.

Mõistena on ema tihedalt seotud pere mõistega. Ema koos lapsega on pere, veel parem kui on ema, isa ja lapsed. 

Perekonnaõpetus on ka Eesti gümnaasiumi õppekavas kohustuslik aine. Olles ka ise paar aastat perekonnaõpetuse tunde andnud, panin tähele, et perekonnaõigusest ei olnud õpikus ja riiklikus õppekavas sõnagi. Puudus näiteks mõiste „ülalpidamiskohustus“. Võib-olla on meil nõnda palju elatise maksmisest kõrvalehoidjaid seetõttu, et neile pole öeldud, et enda alaealisi lapsi peab üleval pidama. Vanemate ülalpidamiskohustus tuleb paljudele meelde siis, kui on vaja tasuda hooldekodu arve. 

Kuid õpikus ja õppekavas ei olnud juttu ka eestkostest, abieluvararežiimidest, pärimisest ja pärandamisest. Minu arvates neid teemasid kõrvale jättes ei valmista me noori inimesi elus hakkama saama. Targalt käituv ja teistega läbi saav inimene ei pea seadust tundma, kuid seda tundes on tal kergem vältida ootamatusi ning oma perele ja ametile pühenduda. 

Martin Luther pidas abielu ilmalikuks lepinguks, kuid „Väikeses katekismuses“ manitseb meid vooruslikult ja puhtalt elama nii mõtetes, sõnades kui tegudes ning armastama ja austama oma abikaasat. Elu jätkumise imelisuse tõttu on mõistetav ka vanade kirikute arusaam abielust kui sakramendist. 

 

 

 

 

Vootele Hansen,

kolumnist

Ära lase kurjal võitu saada enese üle, vaid võida sina kuri heaga! (Rm 12:21)