Ameerika eestlased said endale uue vaimuliku

Nelli Vahter ordineeriti mõlema USA praostkonna vikaarõpetajaks Chicago sinodi lõputeenistusel.
Kohtusime esimest korda rohkem kui kümne aasta eest, kui olin Suure-Jaani koguduse õpetaja ja Nelli käis kultuuriministeeriumi töötajana katalogiseerimas kiriku kunstiväärtusi. Taas olime koos 1995. aastal hingehoiu- ja kriisiabi kursustel. Ja nüüd elame ja teenime mõlemad Ameerika Ühendriikides.
Miks vahetasid kunstiajaloolase ameti kirikutöö vastu?
Nelli Vahter: Alustaksin sellest, et sain kristlaseks täisealisena, mind ristiti ja leeritati 1988. aastal Tallinna Jaani kirikus. Pean oma vaimulikuks isaks õpetaja Toomas Pauli, kes usaldas mulle pühapäevakooli õpetaja töö 1989. aastal, mil olin vaimulikus mõttes alles «imik».
Jaani koguduses korraldatud täiendõppes ja vabakuulajana Usuteaduse Instituudis käimine olid minu esimesed sammud vaimuliku kasvamise teel. Palju õppisin koos 130 pühapäevakooli õpilasega, olles omakorda neile vaimulikuks emaks.
Kutsumust vaimulikku ametisse tundsin esmakordselt 1992. aastal, kui olin kolm kuud Inglismaal laste- ja noortetöö koolituses. Tollal ei osanud ma seda veel tõsiselt võtta. Alles kolm aastat hiljem jõudsin kindla veendumuseni teenida Jumalat ja inimesi.
Kuidas tulid Ameerikasse õppima?
Ma ei oleks osanud sellest unistada ega mõeldagi, kui poleks 1995. aastal kohtunud kunagise Simuna pastori poja Olaf Mägisega, kes lõpetas Minnesota luterliku seminari 1954. aastal ja teenis pärast mitmes Ameerika Evangeelse Luterliku Kiriku (ELCA) koguduses Montanas.
Eestisse tuli ta taaselustama sidemeid kodukirikuga seminari «Kogudus» raames, mis on tema ettevõtmine ELCA-s. Ta märkas minus seda, mida ma ise ega keegi teine seni polnud tähele pannud. Tundsin kutsumust vaimulikuks tööks. Olaf Mägis aitas taotleda ELCA stipendiumi, mille sain 1998. aasta sügisel. Siis tulingi Minnesota luterlikku seminari magistriõppesse.
Mis tunne oli Eestist ära tulla?
Raske oli lahkuda, maha jätta oma kodukogudus, sõbrad, omaksed ja abivajajad. Ameerikasse tulles ei aimanud ma, kui suur elumuutus kaasneb üle ookeani kolimisega. Esmamulje Ameerikasse saabudes oli kui üksikule saarele sattunul. Hiljem sain aru, et tegu oli kultuurišokiga. Positiivse üllatusena tõdesin, et minu nõukogude-aegset kunstiajaloolase diplomit Tartu ülikoolist aktsepteerisid nii seminar kui ka kiriku stipendiumikomitee.
Kuidas tekkis side välis-eestlastega?
Tundsin end kaunis hüljatuna, aga paar kuud pärast Ameerikasse saabumist otsis mind üles Minnesota Eesti Seltsi toonane abiesimees Hillar Jürgens.
Ta kutsus mind seltsi üritustele ja temaga oli võimalik eesti keelt rääkida, mis oli minu jaoks tollal tähtsaim. Peagi tekkis side E.E.L.K. Minneapolise kogudusega minu hea sõbra, toa- ja õpingukaaslase lätlanna Ieva Pusmucane ja kohaliku läti pastori Uldis Cepure vahendusel.
Varsti palus koguduse õpetaja Priidu Kiive mind osalema jumalateenistustel liturgina. Alates 2002. aasta algusest teenisin samas külalisjutlustajana. Eelmise aasta augustis hakkasin käima ka Chicagos. Mind kutsuti sinna möödunud kevadel toimunud Chicago praostkonna sinodil, mis peeti Seabrookis New Jersey’s. Põhjuseks oli Chicago õpetaja Arnold Talistu emerituuri siirdumine samal ajal.
Mulle tundub, et Chicago kogudusega tekkis mul «armastus esimesest silmapilgust». Möödunud suvest saati olen teeninud Chicago Esimest kogudust kaks korda kuus ja Minneapolise kogudust korra kuus.
Mis on sinu elus veel juhtunud?
1999. aasta sügisel järgnes mulle Ameerikasse mu ammune sõber Eduard Eestist. Ta oli õppinud 5 aastat kirikuõigust Poolas ja pärast seda 3 aastat usuteadust Hollandis. Meie sõprusest oli selleks ajaks saanud sedavõrd sügav vastastikune kiindumus, et 2000. aasta jaanuaris laulatati meid kristlikku abiellu seminari kabelis. Eduardist sai sama kooli kirikuajaloo doktorand, tema õpingud kestavad tänaseni ja tõenäoliselt veel mõni aasta.
Milline on sinu side kodukogudusega Eestis?
Vahetan e-posti sõnumeid Tallinna Peeteli kogudusega, kus töötasin enne lahkumist sekretäri, kirikuteenija, pühapäevakooli õpetaja, diakooniatöötaja ja tänavalaste projektijuhina.
Miks oli sul nii palju ameteid?
Tallinna Peeteli kogudus taasasutati 1993. aastal 14 liikmega, kelle hulgas olin minagi. Alustasime tühjalt kohalt tühjas laastatud kirikus. Kogudus kasvas viie aastaga sajaliikmeliseks ja kutsus varsti oma õpetajaks Avo Üpruse. Esimestel aastatel oli raske leida töötegijaid, sest nappis vahendeid ning seetõttu tuli vähestel liikmetel täita mitut ülesannet.
Kuidas tunned ennast ordineeritud vaimulikuna?
Hästi. Tunnen, et ordinatsioon oli minu elu kõrghetk, mis tõi südamesse suure rahu ja sisendas kindlust seni tundmatu tuleviku suhtes.
Heino Nurk