Esileht » Arvamused » Kolumn »

Amatöörid ja professionaalid misjonipõllul

26.10.2005 | | Rubriik: Kolumn

Möödunud pühapäeval peeti Eestimaa
kirikutes misjonipüha. Me palvetasime Misjonikeskuses tehtava kuulutus-,
läkitus-, ja koolitustöö ning meie kiriku välismisjonäride eest ja panime kokku
misjonitegevust toetava korjanduse. Kas ja mil määral läheb aga misjon korda
«reakristlasele»?

Ameerika juhtivaid religioonisotsiolooge,
Washingtoni Ülikooli professor Rodney Stark väidab oma 2001. aastal ilmunud
artiklis «Euroopa kristianiseerimispüüetest aastail 400–2000», et Konstantinuse
pöördega seostatud ristiusu võidukäik Euroopas tähendas kristliku misjoni jaoks
tegelikult kollapsit.

Populaarsest massiliikumisest, mida
rahastati liikmete annetuste toel ja mis amatööride (ilmikute) ja
vähetasustatud vaimulike tegevuse tulemusena levis üksikinimeselt
üksikinimesele, sai riigi poolt toetatud elitaarne organisatsioon, mis võis oma
töötajatele (vaimulikele) jagada rikkust, hüvesid ja võimu. Kiriklikke ameteid
hakkasid taotlema mehed, kellel oli «sidemeid» ja kes oskasid teha karjääri.

Selle tulemusena vähenes keskmise
kirikujuhi isiklik pühendumus ning misjonikäsu täitmisel hakati veenmise asemel
üha enam kasutama sunnimeetodeid. Veel enamgi – rõõmusõnumi levitamine, mis
algselt oli iga kristlase missioon ja ülesanne, muutus professionaalide –
munkade ja hiljem ristirüütlite elukutseliseks tööks. Euroopa rahvaste
«jüngriteks tegemisel» piirdusid viimased sageli üksnes kuninga ja tema õukonna
ristimisega ega pööranud küllaldaselt aega ja tähelepanu kristliku sõnumi
juurdumisele ja idanemisele rahvahulkade südameis ja eludes.

Stark järeldab: «Tänapäeval võime näha, et
kirikuelus osalemise tase on eriti madal Euroopa protestantlikes maades. Kuigi
paljud on väitnud, et see tõsiasi tuleneb nende ühiskondade sekularisatsiooni
lõppfaasist, toetub see väide halvale ajalootundmisele, sest ta eeldab, et
kunagi oli religioosses sfääris osalemine nendes ühiskondades sootuks
intensiivsem. Tõsi tundub olevat aga hoopiski see, et kõrget religioossust ei
saavutatud kunagi, sest tõeline, isikult isikule suunduv misjon lakkas 4.
sajandil olemast ega jõudnudki mainitud aladele.»

Prof Alar Laats väitis kuu aega tagasi
Tallinnas peetud anglikaani-luteri ühingu konverentsil, et praegusel ajahetkel
on Eesti kiriku ees seisvatest küsimustest ja probleemidest kõige olulisem just
misjonitegevus. Selles tõdemuses pole tegelikult midagi uut ega üllatavat.

Mida ja keda me siis õigupoolest vajame, et
olla misjonikirik? Kas tugevamat misjonikeskust, hea hariduse ja korraliku
palgaga misjonäre, ühtset strateegiat ja taktikat? Või vajame hoopiski
suhtumise muutust, «uut misjoniteoloogiat», mille üheks lähtepunktiks on
otsustav loobumine müüdist eesti rahva ja Euroopa kristlikust pärandist ning
keskaja idealiseerimisest?

Ehk on aeg-ajalt tarvis alustada päris
algusest, otsekui puhtalt leheküljelt. Säärane mõtteviis võib kirikus, mis oma
olemuselt on konservatiivne ja traditsioonidele toetuv, kohatuna tunduda. Aga
kui mõelda, et Jumala juures on tuhat aastat nagu üks päev, siis ei ole kiriku
kahe tuhande aasta vanune ajalugu pikem kui kaks päeva ja me oleme jätkuvalt
samas paadis apostlitega, kes olid äsja kogenud nelipüha imet ning tundsid, et
nad elavad kaheksanda loomispäeva koidikul.


Marko Tiitus

Püha, püha, püha on vägede Issand! Kõik maailm on täis tema au! (Js 6:3)