Esileht » Arvamused » Arvamus »

Alternatiiv

29.04.2015 | | Rubriik: Arvamus

Toomas Paul on meenutanud oma mälestustes, kuidas ta sügaval nõukogude ajal Saaremaal teenides Uut Testamenti tõlkis. Ja et tõlketöö hoidis vaimu virge, sest tollel ajal polnud kirikuõpetajal maal suurt midagi teha peale pühapäevase jumalateenistuse ja mõne harva matuse. Eks alati peab olema midagi, mis vaimu virge hoiab – selles osas on kõik ikka sama, kuid oma tööaja sisustamine on suuresti igaühe enda asi.
Praegu on pilt palju kirjum. Suure linnakoguduse õpetajal on päev kindlasti tunni täpsusega täis laotud. Enda kogemus ütleb, et mõnel päeval on olukord samasugune. Ja siis tuleb ette päevi, mil tuleb endale ise «tööd teha». Seaduspära nende vaheldumises pole veel suutnud avastada.
Olen avastanud küll seda, et see on üks kummaline amet – vaimuliku amet –, mis igat sorti etteantud lahtritesse ja skeemidesse hästi ei sobitu. Ja tunnistan, et ei saa aru, kuidas saab vaimuliku tööaega mõõta mingite töötundidega, nagu vist mingis kirikuseaduses on paika pandud. Justkui oleks nii, et kui keegi helistab või tuleb näiteks pärast viit, siis teatab vaimulik talle, et vabandust, tööpäev on läbi, tulge homme.
Ei, praegusel ajal ja praegustes oludes on vähemalt maal kirikuõpetaja töö pigem elustiil, mitte mingi amet. Eriti veel kui elatakse pastoraadis ning ka pastoriperel tuleb tahes-tahtmata seda elustiili järgida. Tavaliselt peab kohalik pastor olema nagunii igasugune «mees»: alates IT-mehest ja lõpetades kojamehega. Palgast pole mõtet rääkidagi. Väljast vaadates jääb vägisi mulje, et see on tüüpiline alternatiivne eluviis. Nagu neid eluviise ja subkultuure üle sellesinatse maamuna küllalt leidub. Ja mis siin siis valesti või paha on?
Vaimuliku töö on minu meelest igatahes suuremal-vähemal määral loominguline tegevus. Siin võiks paralleeli tõmmata muusiku elukutsega. Arvan, et muusik, kes hakkab (liiga palju) mõtisklema oma tegevuse üle või koguni oma tegevuse mõtte üle, ei ole sellest punktist alates enam hea muusik. Hea muusik on see, kes läheb ja teeb muusikat. Lihtsalt. Ta vahendab midagi endast suuremat. Ta ei mõtle nende asjade üle; see pole tema rida. Kuidas see tegelikult välja kukub, see on juba järgmine küsimus.
Sama võiks olla vaimuliku ametiga. Ja kui nüüd järele mõelda, siis kas see ei käi mitte iga ristiinimese kohta, mitte ainult vaimuliku ameti kandja kohta? Keegi, kes oma usku võtab tõsiselt, on pigem tõesti alternatiivse eluviisi harrastaja. Igal ajal ja igas olukorras.
Jeesusel polnud vahet, kus algas tema õpetus ja kus algas elu. Need olid tal üks ja sama. Ta elas oma õpetust. Kui kristlane teeb samamoodi, siis on ju kõik korras. Jeesus ei sobitunud kuidagi etteantud lahtritesse ja ta kutsus välja või koguni «hüüdis välja» meid kõiki. Välja millest? Etteantud lahtritest. Ta näitas, et on olemas väärt alternatiiv.
Erikson,Meelis-Lauri

 

 

 

 
Meelis-Lauri Erikson,
Kadrina koguduse õpetaja

See ongi võit, mis on võitnud ära maailma – meie usk. (1Jh 5:4c)