Esileht » Mitmesugust » Järjejutt »

Aliide ja tema usk, 4.osa

20.04.2010 | | Rubriik: Järjejutt

(Algus EK nr 15/16, 31.03.2010)

Veel arutlesime selle üle, milline asi on pidev ja mis on katkendlik ehk võõra sõnaga diskreetne. Ümbritsevat keskkonda peetakse pidevalt jätkuvaks; auke siin ei ole. Pilt või foto on katkeline, film aga pidevalt kulgev. Arvude rida on pidev, sõnade ja mõistete hulk aga katkeline, vahelejätteline, lahusolev. Piibli laused ja õpetussõnad on nagu punktid, millest ise pead oma elutee joone kujundama.
Taevas on seadnud otsustamise ja valiku kohustuse. Võtame või üheainsa Piibli koha, kus läätseleeme eest müüdi ära oma esmasünni õigus. Tähendab, et väga väikese asja eest antakse ära väga suur asi. Praegusel ajal jälle: palgakese ja ametitoolikese eest müüakse maha oma maine. Läätseleem peaks olema hoiatusmärk langeva joone ees. Ei pea alati tervet joont ette nägema, piisab mõnest punktistki.

Lõputa arm?
Mõnelgi korral rääkisime sellest, et kedagi ei mõisteta õigeks tema heade tegude pärast, vaid ainuüksi Jumala armust. Istud kirikupingis ja kuuled ikka sedasama jälle uuesti. Kuri naabrimees, kes usklikke ei sallinud, viskas meile ette, et teil on kurjategijate usk. Teed paha nii palju, kui jõuad, siis palud natuke ja sulle antakse kõik andeks.
Kõhedust tekitas naabri viha ja kurjus. Aga ega me ei saanud sellest aru, kuidas head teod, hea käitumine ei loe midagi. See ei ole loogiline ja mõistetav – lihtsalt öeldes. Et kes tahab hea olla, see ju võib omast huvist hea olla, lihtsalt niisama, aga sel pole Jumala silmis väärtust. Ikka ainult Tema lõputa halastus ja arm võib meid päästa.
Kiriklik õpetus kutsub meeleparandusele. Parandage meelt, ärge leidke end hiljaks jäänud olevat, sest Tema ei taha õige ega õela surma, vaid seda, et te parandaksite meelt. Meeleparandus ja tõe tundmine tähendaks justkui paremaks inimeseks saamist? Samas patune tölner mõistetakse paremini õigeks kui pealt sile variser. No variser on eesti keeles ka silmakirjateener, võlts vagatseja, aga patuse tölneri tõstmine pole samuti omaks võetav.
Me ei saanud põhjatu halastuse ja lõputu armu küsimusest aru. Koolides, kus ma käisin, oli ka nii, et mõnest õppejõu loengust ei saanud aru. Jätsin siis tematahtsi meelde, vastasin, nagu sooviti, aga mõistmatus ja vaev hinges jäi. Jumala teed ja plaanid olla kummalised. Usus olla mitmed saladused. Neid õpetaja sõnu võib temale tagasi korrata, aga mõistetav see pole.
Jumal on kõigeväeline. Igaüks, kel vähegi kristlikust õpetusest aimu, on seda vähemalt kuulnud. Jumal on kõigeväeline, Ta tegutseb igal ajal ja kõigis paigus. See tähendab – Ta võib kõike. Aliidel oli kõigeväelisuse koha pealt küsimus. Miks kõigeväeline Jumal inimlikke hädasid ja pahesid nii ühekaupa ja väikselt parandab? Aliidel käsi ja Augustil jalg. Võiks ju ühe viipega teha maailma palju paremaks, nii et puu poleks enam okslik ja inimene ekslik. Kõige loomine võttis vaid kuus päeva.

Õhtu ja eluõhtu
Talupoegliku eluvaate kohaselt on välja kujunenud sisemine ja välimine pool. Tuisu, lörtsi või vihmaga ikka tarest naljalt välja minna ei taha. Hoiad sisepoolele. Väljas, põllul ja metsas töötati vaid sellepärast, et pärast oleks seesolemine parem ja mõnusam. Viskasin Aliide kooritud sodi tara taha hunnikusse ja mõtlesin: selle ma heidan omailma välispiiride taha.
Räägitagu mis tahes, aga parim osa päevast on õhtu. Köögis põleb tuli, süüakse soojuses ja kõneldakse omavahel. Päev ja päevatöö tundub justkui valmistumine õhtuks. Imestan üha, kui kiiresti kevad ja suvi edeneb. Kevadpäike, juba on pungad, lehed, õied, juba on marjad põõsastes punased ja suvi vajub augustisse. Mina, inimene, ei jõua oma jalgadega, tööde ja tegemistega kuidagi suvele järele. Nii näis ka Aliide vajumine raugaikka kuidagi kiire.
«Kas sina usud, et see ilm ükskord korraga hukka saab?» küsis Aliide ühel õhtuveerel istudes.
«Vist ei usu, et korraga. Aga iga inimene teeb oma lõpu individuaalselt läbi. Me kõik sureme ära. See on küll täiesti kindel. Nii et seda musta seina lähenemist on põhjust tunda küll,» vastasin. Aliide hingas sügavasti ja lehitses edasi oma väikest piibliraamatut, millest ta igal õhtul mõnda kohta luges. Seisin sõnatult, vaatasin teda, püüdsin mõista inimest, kes oli tol hetkel minu lähedal. Ega vist mõistnud, kuigi vahemaa vaid paar meetrit.
Mõnikord luges Aliide seina taga oma palvet, mille tahtmatu kuulmine põhjustas minus võbinaid. Sein – tajusin, ikkagi see sein on meie vahel. Päriselt ei näe teise inimese sisemusse kunagi. Palju ta tõeliselt uskus? Palju oli harjumus, kasvatus ja automatism? Kirikus oleme koos kogudusega lugenud: mina usun ihu ülestõusmist ja igavest elu. Kuidas keegi inimesena sellest aru saab, see nähtavasti jääbki saladuseks. Pean minema ihuüksi vastu algava öö tumedusele. Aliide seal öö taga teab ehk minust rohkem.
Rannar Susi

Lõpp.

Kiida, mu hing, Issandat, ja ära unusta ainsatki tema heategu. (Ps 103:2)