Esileht » Mitmesugust » Järjejutt »

Aliide ja tema usk, 3.osa

13.04.2010 | | Rubriik: Järjejutt

(Algus EK nr 15/16, 31.03.2010)

Pläraraadiod
Aliide elas päris kaua, suri pärast 2000. aastat, ja need lõõpivad raadiojaamad olid talle vähemalt teada. Pojapoeg laskis neid kõvahäälselt õues, Aliide istus kase all pingil ja midagi jõudis maailma mölast temagi kõrvu.
Mõnikord vaiksel hetkel rääkisime Aliidega mölaraadiotest. Tema vangutas pead: «See ilmakära ei ole küll tuupärast, et hästi suur sõnavabadus oleks. Tõsise meelega inimesi tahetakse üldse vaikseks sundida. Noorele on väga tähtis kamba mõju ja täna on see kamba hääl irvitamine või pilge.»
Aga kõige rohkem ei häirinud Aliidet mitte see, et mölaraadiote jutud on nilbed ja libedad, vaid see, et libe jutt tuleb ametlikust kanalist. Või avalikust kanalist – kuidas seda öelda. Et seda lõmpsi võidakse ametlikult ja takistusteta eetrisse anda, see häiris teda väga. Noored näevad ja kuulevad, et nii saab ja võibki olla – et see tuleb otse ja ametlikult ülevalt alla. Eeskuju mõttes teevad pläraraadiod täiesti laastavat hävitustööd noorte seas. Selles oli Aliide kindel.
Ma tean ja tunnen elukogemusest, et noor inimene on õpetatav küll. Kui kindlameelselt juhtida, teevad õpilased täpselt seda, mida neile pähe pannakse. See seab juhtijale ja õpetajale väga suure vastutuse koorma. Kohtuniku ja otsustaja rollis pead olema aus ja õiglane.
Kui rühm või jagu peab lahingut, siis on jaoülemal tohutu vastutuse koorem, sest noorukesed sõdurid teevad seda, mida ta käsib. Kui sul neid aga mõttetult hukka saab… Seepärast on täiesti kuritegelik, kui õpetaja oma ametiseisundit kuritarvitab. Valesti ja vääriti õpetada ei tohi. Lõõpraadiod aga vääriti just õpetavadki.

Poolt või vastu
Aliidet pani sügavalt mõtlema üks tõdemus, mis tuli kord ette meie õhtusel jutuajamisel. Nimelt on nii, et iga asja poolt või vastu võib väidelda enam-vähem võrdselt. Ma istun vahepeal korraks maha, pühin nina puhtaks, tõusen siis püsti ja räägin sama asja täpselt teistpidi ära. Enam-vähem sama usutavalt.
See on niimoodi, kui järele mõelda. Tähendab, et nähakse seda, mida tahetakse näha, ja tõestatakse seda, mida tahetakse tõestada. Sa pead valima poole, mille eest seisad. Aliide oli valinud Jumala poole.
Tal oli oma vaikne tõde, mida ta endas hoidis ja kandis. Tema ei asunud kärarikkalt vaidlema ega meelelärmi põhjustama. Usk ja uskumine ei kuulu vaidlemisele. Vaid korra nooruses, leeripäevil, olid nad läinud õpetajaga vaidlema. Seda tuletas ta kord mõru maitsega meelde.
Meie kõnelustes vaatas Aliide sageli aknast välja, kaugusesse … kuhugi ära. Ta nagu ootas kaugest hallist videvikust midagi tulevat. «Jah, maailm on kuri. Ja kurja teevad just kahejalgsed, kes ringi liiguvad,» kõneles Aliide.
Mõned head palvevastused oma õhkamistele oli Aliide ka saanud. Teda ei küüditatud, poeg õppis ülikoolis, kodu on alles, penssi makstakse. Kirikus võidakse Aliide-taolisi pidada tuimaks külmaks hulgaks. Aga neil on oma vaikne tõde, mis annab neile sügavuse ja mõõtme.
«Vaata, puude oksad liiguvad,» kõneles Aliide. «Oksad liiguvad tuulega ja vahel natuke ka ilma tuuleta. Rohukõrred liiguvad tuule käes ja painduvad ligi maad. Tõmbad õunapuu oksa ja lased tagasi – vaata, kui palju ta paindub. Mida loodus meile õpetab? Loodus õpetab, et tuleb olla paindlik ja järeleandlik.
Kui puud oleksid klaasist, mis siis saaks? Kõik kildudeks puruks! Kui palju mina Augustile järele andsin, mis kõik elus ette tuli. Kui palju ma kolhoosi ajal pidin silmavett alla neelama. Aga alles olen veel! Ma olen nagu puuoks tuule käes olnud.»

Punkt ja joon
Kõnelustes küsis Aliide vähemalt ühel korral: «Miks Piiblis ei ole kõike? Piibel on paks, aga kõike asja seal seletatud ei ole.» Lühike vastus oleks, et ei saagi olla; aga asi nõuab pikemat seletust. Mõni usulahk soovib oma liikmetele õnnistatud trammisõitu ja õnnistatud sammu nr 37 astumist, aga see läheb juba väga naeruväärseks. Mina oma matemaatikuharidusega püüdsin Aliidele üht-teist selgitada.
Ükskõik kui paks Piibel ka ei oleks (kas või mitmeköiteline), kõike seal olla ei saa. Lihtsalt ei mahu. Kõiki elus ettetulevaid seiku ei jõua keegi üles kirjutada, kommenteerida ja mõtestada. Elu kirjeldused muutuksid siis mahukamaks kui elu ise – see on mõttetus.
Piibli laused on kui märgid tee ääres, mille järgi teeline peaks püüdma suunda hoida. Ei saa ju tervet teeäärt tihedalt viitasid täis panna. Piibel on paks ja mahukas küll, aga see on lõplik, lõpetatud kogum. Piiblis olevad väikesed kirjatähed ja sõnad võib kokku lugeda, see on üks ja kindel arv ning rohkem neid ei ole. Elu ise aga on veel mitmekesisem, on lõputu ja pidevalt jätkuv nähtus. Siit leiame vastuolu.

Järgneb.

Rannar Susi

See käsk on meil temalt endalt, et kes armastab Jumalat, armastagu ka oma venda. (1Jh 4:21)