Alguses oli Sõna

Küllap meist paljud mäletavad koolipõlves loetud lugu taluperenaisest, kes läks poodi sulge ja tinti ostma. Muidugi tahtis ta teada, kas sulg ka hea on. Kaupmees oli lahke pakkuma paberit, et emand saaks uut sulge proovida. Aga ostja ei leidnud kuidagi sobivat sõna, mida paberile kirjutada. Kaupmees pani ette üht ja teist, kuid ükski sõna polnud emanda meelest piisavalt väärikas. Lõpuks kirjutas ta sinna „Suur leivaahi“. Oli küll hea sulg …
Eestlaste suhtumist sõnasse kui väljendusvahendisse iseloomustab teisalt ka vanasõna, et suuga teeb küll suure linna, käega ei kärbsepesagi. On kurb ja mõtlemapanev tõsiasi, et praegusel sõnade inflatsiooni ajastul pillutakse ohtralt katteta lubadusi, mida kas ei suudeta või ei tahetagi täita. Seetõttu sõnad mitte ainult ei kõneta, vaid nad ka ei maksa midagi.
On ju sõna ka iga vaimuliku jaoks üks tähtsamaid tööriistu, mille kasutamise oskusest või oskamatusest sõltub seegi, kui täis või tühjad on pühapäeviti meie kirikupingid. Luteri kirikut nimetatakse ka sõnakirikuks. Kuigi kirikuski tehakse sageli tühje sõnu, usume siiski, et Jumala sõna ei tule sellele vaatamata ometi tühjalt tagasi.
Johannese evangeeliumi proloogis öeldakse, et alguses oli Sõna, Logos kui Jumala loov vägi, mis ka meie abitud sõnad suudab muuta väeliseks ehk väega täidetuks ja saata korda seda, milleks ta on läkitatud. Kuna Jumala Sõna ehk Logos on oma tegutsemises alati vaba, ei vaja ta selleks, et midagi korda saata, meie eestkostet, vaid kostab ise meie eest.
Vahel tundub, et maailma juhib ja valitseb kõikvõimas isand reklaam. Selleks, et olla atraktiivne, kutsuv ning ligimeelitav, peab oskama ja suutma ennast nähtavaks teha ja müüa. Ega kirikud ja kogudusedki sellest päriselt mööda minna saa, sest vastasel juhul läheb rahvas ka meist mööda.
On tähelepanuväärne, et kreekakeelsest sõnast logos on tuletatud ka tänapäeva reklaamimaailmas paljukasutatud mõiste „logo“, märk või sümbol, mis peab võimalikult lakooniliselt, aga samas meeldejäävalt andma edasi kõige iseloomulikuma informatsiooni ühe organisatsiooni või firma kohta. Reklaamiteoreetikud ütlevad, et tänaseks on logo roll ning kujutusvormid oluliselt muutunud. Ei piisa ainult pilkupüüdvast ikoonist, vaid selleks, et ennast müüa, on vaja pakkuda terviklahendust, mis lisaks visuaalsele vormile sisaldaks ka tugevat ja läbimõeldud sõnumit.
Sellest lähtuvalt peaksime ilmselt ka endilt küsima, kas EELK tänasel reklaamiturul on küllalt nähtav, et tänapäeva inimest piisava selgusega kõnetada. Või peame oma tegevuses ja kuulutuses midagi muutma, et senisest veelgi paremini avada maailmale Jumala logo, kelleks on lihaks saanud Logos ise ehk Jeesus Kristus.
Märtsis möödub 30 aastat EELK häälekandja, ajalehe Eesti Kirik taasilmumisest meie meediamaastikule. Leht võeti kiiresti omaks ja seda loeti huviga. Vaatamata sellele, et kristlikke trükiseid hakkas tollal ilmuma nagu seeni pärast vihma, on tänaseks ajaleht Eesti Kirik jäänud ainsaks kristlikuks nädalaleheks Eestis.
See, et väike toimetus küllalt nappide vahendite ja piiratud ressursiga on siiani suutnud oma tööd parimal võimalikul moel teha, on isegi omamoodi ime. Võime olla Jumalale väga tänulikud nende inimeste pühendumuse eest, kes lisaks kaubamärgi ülalhoidmisele on jätkuvalt suutnud pakkuda erinevatele sihtgruppidele suunatud tugevat ja tasakaalustatud sisu ning läbimõeldud sõnumit.
Selleks aga, et leht ilmuks järjepidevalt ka tulevikus, on vaja neid, kes seda tellivad ja loevad. Eelmise aasta lõpu poole kutsus peapiiskop üles koguduste juhtorganite liikmeid olema kirikulehe tellimises oma koguduste liikmetele eeskujuks. Õnneks paljudes kogudustes seda üleskutset ka järgiti, kuid see ei tohiks jääda ainult ühekordseks aktsiooniks.
Soovin läheneva sünnipäeva eel Eesti Kiriku toimetuseperele ja kõigile kirjasaatjatele jätkuvat indu leida nii väärikaid sõnu kui head sulge nende edastamiseks lugejatele.

 

 

 

Mihkel Kukk,
Eesti Kiriku kolleegiumi esimees