Esileht » Elu ja Inimesed » Persoon minevikust »

Aleksander Luhamets – 100

14.03.2018 | | Rubriik: Persoon minevikust

Aleksander Luhamets Pindi kirikus 1987. või 1988. aastal sinodi jumalateenistusel. Erakogu

18. märtsil möödub 100 aastat Urvaste koguduse õpetaja Aleksander Luhametsa sünnist.

„Imä iks ütel, et sa olõ sündünü maasenitsa (масленица on Vene õigeusu kalendris kaheksa nädalat enne lihavõtteid tähistatav, nädal aega kestev püha – K. L.) puulpäiväl,“ seletas vanaisa oma sünnikuupäeva kohta. Isa Timofei oli „tsiakaupmiis“, vedas põrssaid Pihkvasse ja Peterburgi, vahepeal käis ilmasõjas. Kas ta lapse sünni ajal koduski oli?
Erinevalt emast oli ta kolm klassi koolis käinud – tundis tähti ja numbreid, oli naise kõrval haritud mees. Petseris pidas teemaja, naine ikka abiks. Kes teab, võib-olla sündis Aleksander hoopis seal? Aga kodu oli ikka Luhamaal Määsi mäe peal, kus isad ja vanaisad sajandeid elanud.
Pankjavitsa õigeusu kirik põles 1944. aastal maani maha. Ei jäänud raamatuidki alles, kust sünni või ristimise aega järele vaadata. Aleksander oli üheaastane, kui isa Rõuge kihelkonna Posti külla talu ostis, pere vankri peale ladus ja uude elupaika sõitis. Kaks vanemat õde olid kaasas, vend ja kolm nooremat õde sündisid Posti külas. Lisaks neli õde-venda, kes väiksena surid.
Ajad olid keerulised. Raha, mille eest talu osteti, kaotas kehtivuse. Isa kartis, et müüja nõuab talu tagasi. Ei julgenud ametnikega tegemist teha, perekonnanimigi jäi võtmata, kui neid setudele jagati. Timofeile jätkus isa Mihhaili nimest küll. Nii neid tunti ja nii oli ka noore sõduri tunnistusel kirjas – Aleksander Mihailov, kui ta 1939. aasta sügisel Tartu ratsarügementi ajateenistusse läks. Kuigi sama aasta märtsis oli Eesti Vabariigi siseministri käskkirjaga perekonnanimetule Timofeile nimeks antud Luhamets.
Kikri kool asus Vana-Laitsna vallas maalilise Kikri järve kaldal. 1928. aastal viidi kool üle Luutsniku mõisa häärberisse. Aleksander alustas Kikris ja lõpetas Luutsniku algkooli. Soov oli küll edasi õppida, aga suur talu nõudis töökäsi.

Ärkamine
1930. aastail hakkasid Põhja-Eesti usklikud vennad Laitsnas palvetunde pidama. Siit sai alguse usuline ärkamine, mis haaras kaasa kogu ümbruskonna. Esimesed noored, kes oma elu Jeesusele andsid, olid lugupeetud peredest ning heaks eeskujuks teistele. Kui Aleksander oli korra pühapäevakooli tunnis ära käinud, otsustas ta kohe, et ei puudu sealt kunagi. Nii algas tema jaoks uus elu. Isa oli vaid veidi varem usklikuks saanud, Piibli ostnud ja kodus avalikult palvetama hakanud.
Palvetunde peeti talutaredes, kuni rahvas enam ära ei mahtunud. Siis lubasid kolm peremeest maad palvemaja ehituseks. Tõmmati liisk, et kuhu Jumal näeb seda vajaliku olevat, ja liisk langes Timofei maale. Aleksander koos isaga olid esimesed, kes kive kohale tõid. Hiljem toodi talgupäevadel mitmekümnekesi, ühel päeval isegi üle 200 koorma kive.
Laitsna palvemajas oli Timofei vanemaks vennaks, Aleksander mängis viiulit ja juhatas meeskoori. Siis tuli sõda.

Sõda
Aleksander oli Eesti kaitseväes, kui algas okupatsioon ja Eesti sõdurid formeeriti ümber Punaarmeeks. Aasta hiljem tuli minna rindele. 9. juulil 1941 kirjutas ta märkmikku: „Jumal päästis me hinged ja me ihu. Tõotan Jumalale ohverdada kõike oma elu, noorust ja vanadust ja töötada ta nime auks ja hingede kasuks ja kui tarvis, siis ka surra Jeesuse nime ja Ta riigi pärast. Kuule mind, armas Jee­sus!!!“
Loetud tunnid hiljem käis rinne üle ja Aleksander langes sakslaste kätte vangi. Kolm kuud hiljem, veel vangistuses, on ta lisanud märkmiku tiitellehele pealkirja „Kui mure käib mul üle jõu, siis minu Jeesus leiab nõu. Kõik Tema peale veereta, küll sa siis ilmast läbi saad.“
Novembri lõpuks oli Aleksander tagasi kodus. Kaks aastat võis ta töötada isatalus ja juhatada koore palvemajas. 1944. aasta veebruaris viis Saksa mobilisatsioon ta Ida-Virumaale. Kolmest küljest käisid leekkuulid üle peade, tõeks sai lauliku sõna (Ps 91:7): „Langegu tuhat su kõrvalt ja kümme tuhat su paremalt poolt, sinu külge see ei puutu.“
Jumal hoidis Aleksandrit nii lahingumöllus kui vaenlase tagalas. Paljude imede läbi jõudis ta koju ja pääses järjekordsest Vene mobilisatsioonist, saades tööd Antsla raudteel.

Antsla palvemajas
Kuna Antsla vennastekoguduse vanem oli tapetud, pandi Aleksander jutlustama. 1945. aastal abiellus ta Laitsna palvemajast tuttava Meeta Siidraga (1915–1990). Elati Antsla palvemajas, sündisid tütar Evi (1946–2016) ja poeg Joel (1952). Igapäevane leib tuli kätte suure töö ja vaevaga.
1957. aastal andis Aleksander Luhamets peapiiskop Kiivitile köstri eksami ja töötas köster-organistina Võru, Vana-Roosa ja Rõuge koguduses ning Antsla palvemajas.
1968. aastal lõpetas Aleksander keskkooli, 17. märtsil 1988 ordineeriti ta aseõpetajaks ja 5. detsembril 1995 sai ta õpetaja õigused. Aastatel 1988–1993 oli ta Urvaste koguduse abiõpetaja, 1991–1992 Rõuge koguduse õpetaja kt, 1993–1995 Antsla koguduse diakonõpetaja ja 1995–2001 Urvaste koguduse õpetaja. Poeg Joel oli siis juba praost ja kirikuvalitsuse liige.
Kui 2006. aastal sai Aleksander kutse Võru praostkonna sinodile, ohkas väsinud töömees, et minust ei ole enam minejat. See lause ehmatas lähedasi, sest vanusele ja haigustele vaatamata oli Aleksander muidu alati kohal. Seekord oli aga sinodiga samal päeval tema matusepäev. Suurel neljapäeval, 13. aprillil võttis ta viimast korda vastu armulauda, 5. mai hommikul sai kojukutse oma Issandalt.
Kolm kuud hiljem pandi tema ametirist pojapoja Kristjani kaela. „Võitle head usuvõitlust, hakka kinni igavesest elust!“ oli vanaisa soov iga kord, kui pojapojale nägemiseni ütles.
Kristjan Luhamets

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)