Esileht » Elu ja Inimesed » Persoon minevikust »

Alati peab ka Jumalale ruumi olema

22.02.2006 | | Rubriik: Persoon minevikust

8. klassist koos oma tulevase abikaasa
Jaan Kiivit junior’iga ühes klassis käinud Sirje Henno oli Kiivitite koju esimest
korda kutsutud 1961. aasta jõuluõhtul.


Perekond Kiivit 1962.
aasta 24. mail: istuvad ema Gertrud, noorim tütar Marike ja isa Jaan, seisavad
poeg Jaan ja tütred Kirsti, Annika ja Leena.

Ma olen lõpmata tänulik, et abielludes oli
mul võimalus lähemalt tundma õppida Jaani vanemaid ja nende armastust oma
lähedaste vastu. Jaani isa oli perekonna kese 
ja kõikidel oli tema ümber hea olla. Tema käe puudutus õlale aitas
maailmal paista paremana ja sa said uut jõudu elamiseks,» jagas Sirje Kiivit
Eesti Kiriku palvel mälestusi äiast Jaan Kiivitist oma hubases kodus Pääsküla
raba veeres.

Perekond võttis omaks

«Kasvasin ilma isata. Ta oli Saksa sõdur ja
ilmselt hukkus Läänemeres. Ema oli mulle lapsena õpetanud lihtsa õhtupalve, et
Taevaisa hoiaks ka minu isa. Kui ma nüüd tagasi mõtlen, siis isa ja Taevaisa
kuju sulasid lapse kujutluses lõpuks ühte. Sellest tulenevalt olid mul väga
kõrged nõuded isale, mehele, perekonnapeale üldse,» viitab Sirje Kiivit oma
lapsepõlvele.

Kui ta esimest korda jõulude ajal Kiivitite
koju viidi, ei olnud Jaan vanemaid ette valmistanud, et võtab tütarlapse kaasa.
«Tal endal oli põhjendus, et ühel õel on ka noormees kaasas. Esimest korda olin
jõuluõhtul perekonnaringis, kus pereisa oli õhtu keskne kuju, lauldi laule,
istuti lauas, jagati kinke. Jõuluvana ei olnud Kiivititel kunagi olnud kombeks.
Mulle oli õhtu väga pingutav, sest pidevalt võitlesin nutuga, eriti laulude ajal.
See jõuluõhtu on jäänud minu elu üheks sügavamaks elamuseks.»

1962. a mais Sirje ja Jaan Kiivit
abiellusid. «Kui nüüd mõelda, millist «rõõmu» meie samm valmistas Jaani
vanematele: kumbki meist polnud haridusteed lõpetanud, polnud mingit
sissetulekut ega kohta, kus elada, aga meie abiellusime! Jaani isa seisukoht
oli, et varast abiellumist ja varast ülestõusmist ei tohi iialgi kahetseda.
Tema kõnekäänd oli: minia vastu olen ma viisakas ja väimeeste vastu tänulik.
Mina ei olnud iludus, silmapaistvalt võimekas ega tuntud suguvõsast, aga mind
võeti vastu perekonda mitte ainult viisakalt, vaid ka südamlikult ja
loomulikult.»

Hea naine kõrval

Sirje Kiiviti sõnul ei ole Jaan Kiivit
senior’ist õige rääkida tema abikaasat Gertrud Varikut ehk Kärti nimetamata.
«Jaani isa oli särav isiksus, viskas nalja, andis elutarka nõu, kuid haamrit ta
kätte ei võtnud. Kõik majapidamistööd olid mamma – nii nimetati Jaani ema
perekonnaringis – teha. Ja ta oli kõiges haruldaselt osav. Tema kohta on õige
öelda: ta oli kuldsete kätega, suutes õmmelda mehele ülikonna ja palitu,
rääkimata söögitegemisest. Ta oli haruldaselt ilusa välimusega lühikest kasvu
naine, kes oli ka lühikest aega TÜ usuteaduskonna üliõpilane,» meenutab Sirje
Kiivit oma ämma. «Muidugi oli nende elus ka raskusi ja traagikat, kuid see ei
muutnud nende suhtumist miniasse.»

«Ma ei mäleta ühtegi korda, isegi mõttes,
et oleksin midagi Jaani vanematele ette heitnud. Kui vaid ehk seda, kui abielu
esimestel aastatel äia jutlusi kuulates tabasin end mõttelt, et tema hääl võiks
olla ilusam. Elasime kaks korda Jaani vanemate juures: abielludes alguses umbes
aasta, kui meil polnud korterit, ja teine kord, kui sündisid kaksikud. Jaani
ema võttis meid siis 8 kuuks Magdaleena tänavale (peapiiskopi residents. –
Toim.).

Olen ise 10 aastat Magdaleena tänaval
elanud peapiiskopi abikaasana ja oskan nüüd mõelda, kui haruldased vanemad olid
Jaanil. Kaks imikut, minia, poeg, oma tütar, peapiiskopi amet, mis tol ajal oli
poliitiliselt köietantsimine, suhkruhaigus – Jaani isa suutis oma tööraskusi
kanda nii, et tema lähedased seda ei tundnud. Tal oli erakordselt tugev võime
olla igasugusest argisaginast üle.»

Poliitiliselt korrektne

Minevikust kõneldes peaksime kogu aeg
meeles hoidma tausta, milles inimesed tegutsesid. Nõukogude aeg hoidis kiriku
teravdatud tähelepanu all. Sirje Kiivit meenutab vabariigi aastapäeva 1970.
aastal, kui Jaan Kiivit jun oli esimest aastat Püha Vaimu koguduse õpetaja. «Me
oleksime vabariigi aastapäeva teinekord äragi unustanud, kui julgeoleku
töötajad poleks seda kontrollimisega meelde tuletanud.

Ükskord vabariigi aastapäeva hommikul olid
relvastatud julgeoleku töötajad meie ukse taga ja Jaan viidi ära. Kiriku tornis
rippus sinimustvalge lipp ja kohale olid toimetatud redelid, et lipp maha
võtta. Jaan pidi hiljem kirjutama asjakohase seletuskirja. Isa tuli külla ja
soovis seletuskirja näha. Siis oli mul võimalus näha kõrvalt kahte Kiivitit:
Jaanil oli kirjutatud, et tornis rippus sinimustvalge koori lipp. Isa andis nõu
kirjutada uus seletuskiri, see kõlas nii: «Püha Vaimu kiriku tornis rippus
trikoloor violett-must-kollane ja vaksakõrguste tähtedega oli üle lipu
kirjutatud «Püha Vaimu koguduse koor». Kõik, kes seletuskirja lugesid, ei olnud
ju vaenulikud. Kui on sinimustvalge lipp, on Eesti Vabariigi lipp, aga kui on trikoloor
violett-must-kollane, on hoopis teine asi. Jaani isa tundis poliitilise mängu
peensusi. Ja oskas oma tarkust leidlikult kasutada.»

Sirje Kiivit teab, et palju koguduseinimesi
kuulati üle, vähesed tulid sellest rääkima. Neile tehti ettepanek: teile
meeldib kohvikus käia, meie maksame teie arved kinni, kui jutustate, mida
kirikus kuulsite. Te olete ju riigile lojaalne kodanik?!

Võimude kurja kätt tundis ka Sirje Kiivit,
kui ta eduka õpilasena kõrgkoolist usuliste veendumuste pärast välja visati.
Kodus leidis ta lohutust. «Jaani isa ütles, kui sa elus suudad aidata kasvõi
ühtegi inimest, ei ole sa elanud asjata. Sa lasid end välja visata, aga sina ei
tea, mismoodi sinu kindel käitumine on mõne inimese hingeelu mõjutanud.»

Rosinate leidja

«Jaani isa ütles, et kõik impeeriumid
lagunevad ja kui sa soovid, et N Liit laguneks, siis palveta selle eest, et ta
suureneks. See oli elutark nõuanne ja nagu näha «väga mõjus». Tema oskas näha
maailmas kõike seoses. Selle taga oli hea inimeste tundmine, suur lugemus ja
ajalookäikude tajumine. Teda ei pannud imestama ka inimeste alatus, selle peale
ütles ta rahulikult, et ei ole asja, millega inimene hakkama ei saa.»

Sirje Kiivit tuletab meelde Jaan Variku
(Gertrud Kiiviti venna. – Toim.) ütlust: «Vana Kiivit on see, kes otsib rosinat
solgiämbrist ja kas tead, ta ka leiab selle!»

«Jaan Kiivitile heideti ette, et sageli ei
anna ta täpseid vastuseid või juhtnööre, kuid üks tema põhihoiakuid oli: kui sa
midagi otsustad, ära löö lõplikult lukku, vaid jäta midagi ka homseks, jäta
midagi ka jumala hooleks. Seda põhimõtet on muidugi raske järgida igapäevatöös,
kui siiski on tõsi, et homne päev ei ole meie käes.

Tolle raske aja kohta, mil Jaan Kiivit oli
peapiiskop, on palju legende. Sooviksin, et noorem põlvkond teaks ühte seika,
mis soome kirikuringkondades on avalik saladus. Enne Jaan Kiiviti esimest
töövisiiti Soome uuriti, mis mees ta on.

Kui selgus, et ta on praost Jaak Variku
väimees, öeldi, et praost Variku tütar ei abiellu viletsa mehega. Selle
külaskäigu ajal, pärast ametlikku vastuvõttu tuli Jaan Kiivit tagasi
kirikuvalitsusse ja soovis peapiiskop Simojoega vestelda. Ta andis nõu
kontrollida kirikuvalitsuse ruume, sest nõukogude julgeolekul oli väga täpselt
teada, mis nendes ruumides räägiti. See hea suhe väliskirikutega oli ainulaadne
ja pärast vabanemist oli Eesti kirik ainus, kellel olid head suhted välismaaga,
mida saadi kasutada kogu rahva hüvanguks. 

Ta õpetas mind ja seda olen pidevalt meeles
hoidnud: kui sa midagi ette võtad, arvesta halvimaga ja looda parimat. Parim
nõuanne!»

Jaan Kiivit senior’i iseloomustas tema
minia meelest julgus, elujaatus, kindel lootus ja raskustest huumoriga
ülesaamine. «Tal oli sädelev, võluv, teisi inimesi nautiv loomus. Sellistel
inimestel on palju raskem elada, aga tema kasutas oma võlu ja isiksust Eesti
kiriku edendamiseks,» lausub Sirje Kiivit lõpetuseks ja viimast öeldes peab
silmas Jaan Kiiviti rohkeid väliskontakte, mis EELK-l rasked ajad üle lasi
elada.

Üles märkinud

Sirje Semm

See ongi võit, mis on võitnud ära maailma – meie usk. (1Jh 5:4c)