Esileht » Online » Online artiklid »

Alar Laats: peapiiskopi valik näitab, kas luterliku kiriku suund on minevik või tulevik

24.11.2014 | | Rubriik: Online artiklid

Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku (EELK) juht – peapiiskop – peab kirikuseaduse kohaselt 65. aasta vanuselt pensionile siirduma. Praegune peapiiskop saabki nõnda vanaks novembri lõpus ning novembri lõpus toimub ka uue peapiiskopi valimine.

Sajandeid tagasi oli luterlik kirik Eesti rahvuslik kirik – kõik elanikud olid luterlased. 19. sajandil viisid venestuslained märkimisväärse vähemuse eestlastest Vene õigeusu kirikusse. Ometi oli veel esimese iseseisvusaja alguses suurem osa siinsest elanikkonnast EELK liikmed.

Kõige drastilisem kiriku murenemine toimus nõukogude ajal. Küllap siin mõjusid nii nõukogude ateistlik surve kui ka terves Euroopas toimuv sekulariseerumine. Nõukogude võimu kokkuvarisemine ja Eesti taasiseseisvumine tõi kaasa kiriku liikmeskonna hüppelise kasvu ning kiriku osatähtsuse märgatava tõusu.

Viimastel kümnenditel on aga kiriku liikmeskond, eriti just annetajaliikmete hulk jälle järsult vähenenud. EELK enda siseministeeriumile antud andmete kohaselt on kirikus liikmeid 180000, 2011. aasta rahvaloenduse andmeil peab ennast luterlasteks ligi 110000 Eesti vabariigi elanikku, 2013. aastal oli EELK annetajaliikmeid umbes 31000, hääleõiguslikke liikmeid aga alla 20000.

Veelgi olulisem kui marginaliseerumine liikmearvude poolest on see, et kiriku ühiskondlik roll on praktiliselt kadunud. Paljude haritud noorema põlve eestlaste jaoks on EELK konservatiivne väikekirik, mille maailmavaade on sarnane Venemaal valitsevale ideoloogiale ning mille tegevuses nähakse sarnasust Uganda poliitikale. Sellise karikatuurse kuvandi keskmes on kirikutegelaste võitlus seksuaalvähemuste vastu. Kiriku avaldustes ning praktilises tegevuses on teisigi momente, mis on aidanud kaasa sellise kuvandi tekkimisele.

Edasi loe ERR Uudistest.

Vaata, sulle tuleb sinu kuningas, õiglane ja aitaja! (Sk 9:9)