Esileht » Pühapäevaks » Jutlus »

Alandlikkus on tugevate liidrite edu garantii

25.11.2020 | | Rubriik: Jutlus

Lk 19:28–40

Kirikuaasta alguse, advendiaja esimese pühapäeva evangeeliumitekstiks on keskajast pärit traditsiooni kohaselt lugu Jeesusest, kes saabub Jeruusalemma, ratsutades alandlikult eesli seljas. Selles loos sai Jeesuse kaasaegsete jaoks elavaks 6. sajandil enne Kristust elanud prohvet Sakarja ennustus Jumala poolt tõotatud rahukuninga tulekust: „Ole väga rõõmus, Siioni tütar, hõiska, Jeruusalemma tütar! Vaata, sulle tuleb sinu kuningas, õiglane ja aitaja. Tema on alandlik ja sõidab eesli seljas, emaeesli sälu seljas.“ (Sk 9:9)  

Selles prohveti ennustuses oli aga üks asjaolu, mis segab eriti just tänapäeva inimesi nägemast ja tunnustamast Jeesuses kuningat, Jumala poolt maailmale saadetud valitsejat. Tulevase kuningas Messia kohta öeldakse nimelt seda, et tema on alandlik. Esimese advendipühapäeva, tulemisaja alguse teema nimetuseks ongi „Sinu Kuningas tuleb alandlikkuses“. 

See kuningas Kristus tahab tulla meiegi ellu. Kas me oleme aga valmis alandlikku kuningat aktsepteerima, teda vastu võtma? Alandlikkus ei ole võimule, välisele hiilgusele ja edule orienteeritud ühiskonnas hinnatud omadus. Eestlased ei ole alandlikkuses üldiselt midagi positiivset näinud, eriti just sellest ajast alates, mil pühakiri ja kirik kaotasid sellel maal Jumalat eitava võõra võimu poolt teostatud ajuloputuse tulemusel inimeste elus oma senise tähenduse.

Kadus arusaam, mida tähendab mõiste „alandlikkus“ pühakirjas ja kristlikus mõttes. See mõiste sisustati uuesti ilmalikult ja negatiivselt. Keeleteadlane Andrus Saareste on oma „Eesti keele mõistelises sõnaraamatus“ leidnud, et mõiste „alandlikkus“ on eesti keeles seotud allaandmise, taltsas olemise, lömitamise, alistumise, allumise, truualamlikkuse ja selgrootusega. Selliste tähendusvarjundite mõttes alandlik valitseja ei sobi tõesti kellelegi.

Mitte keegi, kes pühakirja tunneb, ei saa aga Jeesust süüdistada orjameelsuses, võimukandjate ees lipitsemises, arguses, kellelegi meeldida püüdmises. Ta kuulutas julgelt tõde, mis ei meeldinud paljudele inimestele, eriti võimumeestele, kuid temas polnud kübetki kartust oma elu, oma positsiooni, oma autoriteedi pärast. Ta oli tülikas, sest oli alistamatu, vaigistamatu, ei läinud kompromissidele. Seetõttu ta ka tapeti.

Samas polnud Jeesus ülbe ega üleolev: ta teenis inimesi, aitas neid. Inimesed märkasid, et vägevaid ja imelisi tegusid tegev Jeesus kuulutas Jumalat ja tema tahet, mitte iseennast. Ta tegi oma imelisi ja vägevaid tegusid Jumala nimel ja koos temaga, andes neid tehes alati tänu Jumalale, käskides inimestel, keda ta aitas, tänada ja ülistada Jumalat, mitte ennast.

Just seda kõike sisaldab mõiste „alandlikkus“ piibellikus tähenduses. Alandlik ollakse ennekõike Jumala, oma Looja ees, mõistes oma ebatäiuslikkust temaga võrreldes. Alandlikkus tähendab tunnistamist: „Ma ei saa üksi hakkama. Ma sõltun Jumalast, ma vajan teda oma ellu. Tänu kõige hea eest kuulub Jumalale.“ Alandlik ei püüa trügida Jumala troonile. 

Lisaks tunnustab alandlik inimene seda, et paljud tema kaasinimesed on temast tublimad, sest neile on Jumal kinkinud suuremaid andeid, kuid see teadmine ei tekita temas kadedust ja kibestumist, vaid toob talle rõõmu. Tõeline alandlikkus aitab hoida kaasinimestega häid suhteid. Alandlikkus ei ole passiivne olek, vaid aktiivne ja julge tegutsemine, see on valmidus teenida Jumalat oma kaasinimese teenimise kaudu. Alandlikkus ei ole nõrkade voorus, vaid iseloomulik just väga tugevatele liidritele. Nõuab ju tohutut tahtejõudu, et võita endas oma isekus, suruda maha oma suur ego. Võib öelda, et alandlikkus on valitseja võimekuse ja edu garantii. On ju alandlik valitseja avatud Jumalale, et võtta temalt, Kõigevägevamalt, vastu tarkust ja jõudu, mis on rahva juhtimiseks, tema teenimiseks hädavajalikud. Alandlikud suudavad teha Jumalaga koostööd armastavas teenimises.

Apostel Paulus kirjutas Jeesusest, „kes, olles Jumala kuju, ei arvanud osaks olla Jumalaga võrdne, vaid loobus iseenese olust, võttes orja kuju, saades inimese sarnaseks; ja ta leiti välimuselt inimesena. Ta alandas iseennast, saades kuulekaks surmani, pealegi ristisurmani“ (Fl 2:6–8).

Jumal ise, see kõigeväeline ja kõigevägevam, on meid nõnda armastanud, et ta valis alandlikkuse tee. Igaviku ja kõiksuse isand sai oma Poja kaudu inimeste teenijaks – nende kuningaks. Kuningaks, kes tahab olla alandlikuks valitsejaks meilegi.

Palugem advendiaja ja uue kirikuaasta alguses, et ka meie leiaksime endas tõelise alandlikkuse. Sellise alandlikkuse, nagu oli Issandal Kristusel, meie kuningal. Alandlikkuse, mis viib teeniva armastuse teed mööda meie taevase Isa Jumala juurde, ellu, mis kunagi otsa ei lõpe. Aamen.

 

 

 

 

Eve Kruus,

Tallinna Jaani koguduse abiõpetaja

Tuleb inimesi idast ja läänest, põhjast ja lõunast, ja nad istuvad lauas Jumala riigis. (Lk 13:29)