Esileht » Pühapäevaks » Mõte pühapäevaks »

Alandlikkus on armu astjaks

07.08.2002 | | Rubriik: Mõte pühapäevaks

Jumal paneb suurelistele vastu, aga alandlikele annab armu!
1Pt 5:5b
Alandlikkus ja alandlik. Millal kuulsin neid sõnu viimati? Ehk iseeneselt, võibolla kelleltki teiselt. Aga kas oli neil mingi mõte või kõlasid need õõnsalt ja tühjalt nagu anumad, milles pikka aega ei ole miskit hoitud ning mis jõudnud juba unustada oma otstarbe?
Kas pole need sõnad muutunud «kaananlikeks», mida võib küll leida leksikonist ja kohata Piiblis, kuid tähendus on tardunud kaugesse minevikku, varjutatud paksu ja läbipaistmatu samblakihiga. Või hoopis on arusaam teisenenud?
Alandlikust on saanud arg, orjalik, pugejalik luuser – miskit, mis vastandub majandusliku ja poliitilise ruumi ning massikultuuri poolt väärtustatud edukusele, isekusele, sõltumatusele, võitmatusele.
Hollywoodlikud kangelased on ju jumalikult surematud ja arvutimängude minategelastel mitu elu, mida eksimuse korral on võimalik uuesti alustada ja veel kord üritada pudrumägedele ja piimajõgedele jõudmist…
Säärased suurelised fantaasiad ja tahtmised võivad mind muuta pimedaks ja tuimaks reaalsuse suhtes, ning kord võin minagi üllatuslikult pärida: « Millal oleme näinud Sind näljas või janus või võõra või alasti või haige või vangis olevat, ja ei ole Sind teeninud?» Pigem on see minu raske saatus olnud ja keegi pole mind aidanud, kõik, mis mul on, on mu enese töö ja võitluse vili.
Iseenese suurelisus ja paisutamine heidab pimedust kõigele ümbritsevale. Piirjooned ja kujud on ähmased ning hägused — kõik jääb minu varju. Keegi võiks puudutada minugi silmi, et selgelt näha, et märgata, et taganeks pimedus ja vari, et mu enesepaisutus alaneks, et ma muutuksin alandlikuks.
Alandlikuks, kes ei ole kaotanud iseennast ega muutunud ka pisemaks, kui tegelikult olen, vaid alandlikuks ennast sirgu ajades, kellegi mõõtmatult vägevama – Jumala – vastas nägemaks oma suuruse tegelikku väiksust. Ja seeläbi märkamaks teisi, kes on sama mõõtu, mis mina isegi, et neid armastada samavõrra kui iseend.
Püha Augustinus ei ole ilmaasjata öelnud, et alandlikkus on kogu armu astjaks. Nii saan minagi pilku alandlikkuse võrdkujul – Kristusel – hoides paluda seda, millest meil kõigil puudus on. Usku, lootust ja armastust.
Margus Kirja

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)