Esileht » Pühapäevaks » Jutlus »

Alandlikkus ja hoolivus annavad jõudu ja toovad rahu

10.06.2020 | | Rubriik: Jutlus

Kuulge seda, kes ahmite vaese järele ja tahate maal teha hädalisele lõpu, öeldes: „Millal möödub noorkuu, et saaksime müüa vilja, ja hingamispäev, et võiksime avada viljaaidad, teha vaka väiksemaks ja seekli suuremaks, ja petta väärade vaekaussidega, et saaksime osta raha eest viletsa ja sandaalipaari eest vaese, ja müüa vilja pähe aganaid?“ Issand on vandunud Jaakobi uhkuse juures: „Tõesti, ma ei unusta iial ühtegi nende tegu!“ Kas ei peaks maa selle kõige pärast värisema ja kõik, kes seal elavad, leinama? Kas maa ei peaks sellest kerkima nagu jõgi, kohudes ja alanedes nagu Niilus Egiptuses? Am 8:4–8

Tänase päeva teemaks on kaduvad ja kadumatud aarded.

Kuningas Jerobeam II ajal elas Juudamaal mees nimega Aamos. Jumal valis tema välja kuulutama eesseisvaid kannatusi. Missugune ebameeldiv kuulutus Iisraelile ilusal õitseajal!

Kuulge seda, kes ahmite vaese järele ja tahate maal teha hädalisele lõpu.

Mulle ei meeldi turul käia, sest sageli on seal kaalukausid väärad või petab müüja kaubaga. Aastaid tagasi juhtus, et märkasin müüja poolt vargsi poetatud lisapommikest kaalukausil. Võtsin selle sealt ära. Müüja sai vihaseks. Küsisin, miks ta niimoodi teeb. Kas ta teab, et Jumal näeb seda kõike? Ta jäi kurvaks ja vastas, et palk on nii väike ja peremees halastamatu. Tuleb kuidagi ellu jääda. Jäin mõttesse. Need ongi need kaduvad aarded, mille jahil on iga inimhing, kes ei anna endale aru elu tõelistest väärtustest.

Issand on vandunud Jaakobi uhkuse juures: „Tõesti, ma ei unusta iial ühtegi nende tegu!“

Läbi aegade on oldud hoolimatud nõrgemate vastu, tehtud ülekohut vähem tähtsatele. Teenistused Jumala auks toimusid ka Aamose ajal, kuid need olid taandunud tühipaljasteks religioosseteks rituaalideks. Prohveti hoiatavad sõnad pigem vihastasid kui puudutasid inimsüdameid. Ta saadeti koguni võimukandjate poolt riigist minema. Kodunt eemal, inimeste poolt halvasti koheldud, oli Aamos ometi kaetud Jumala armuga, mis andis talle jõudu ja sisemist rõõmu. Ta oli leidnud kadumatu aarde. Ilma selleta ei saanud ega saagi teha jumalariigi tööd.

Kas ei peaks maa selle kõige pärast värisema ja kõik, kes seal elavad, leinama? Kas maa ei peaks sellest kerkima nagu jõgi, kohudes ja alanedes nagu Niilus Egiptuses?

Jaan Kiivit on kirjutanud: „Kaduvuse hall tolm katab nagu surilina kõige suurematki, mida inimene suudab, ja inimene ise ei tea enam, mis on õige ja hea. Ta ehitab ja hävitab, ja ta on unustanud, kelleks ta loodi.“ Teisal: „Jumal ei ole loonud seda maailma, et see hukka läheks, vaid et viia see sihile, millele kord algus on pandud.“

Jumal ei hävita. Aamoski ei kuulutanud selleks, et hävitada. Ta hoiatas valede, pettuste ja hoolimatusega heaolu ehitamise eest, sest see on see, mis hävitab. Jumal kuulutas prohveti suu läbi ka tulevaid õnnistusaegu, mil rahva vangipõlv on pöördunud rõõmsaks ülesehitustööks. Üles leitakse kadumatu aare.

Me sünnime maailma, kus hinnatakse eelkõige kaduvat. Inimene hülgab nii mõndagi tõeliselt väärtuslikku kaduva aarde nimel, kuid lõpuks ei tunne ta sellest siiski suurt rõõmu ega sügavat rahu. See tuleb alles siis, kui on leitud ehtne, kadumatu. Selle leidnu saab alandlikuks, lugupidavaks ja hoolivaks ka suhtlemisel kaduvaga. Müüja turul, nagu paljud teisedki, võib ükskord üles leida aarde, mis ei kao, mis jääb igavesti. Siis täidab leidja südant rõõm, usaldus ja alandlikkus. Ta ei peta teist, et saada ise paremale järjele.

Pärast suurt üleilmset viiruselainet on tohutult kasvanud pingelained. Tihti ei teata, millest kinni haarata. Igaks juhuks ärgitatakse koguma, talletama, lisama keldritesse, aitadesse igasugust kraami. Jah, ärevaks tegevatesse aegadesse peaksime tõsiselt suhtuma ja endalt küsima, mis on mulle päriselt tähtis. Kus on mu aare? Mille või kelle küljes on mu süda? Kellele või millele ma loodan? Oh kui palju oleme otsinud abi või küsimustele vastuseid igalt poolt mujalt, kuid mitte oma Loojalt!

14. juunil mälestame neid kaasmaalasi, kes 79 aastat tagasi saadeti välja oma kodudest, kelle elu võttis ootamatu traagilise pöörde. Nemadki pidid esitama selliseid küsimusi ja leidma neile vastuseid läbi raskuste. Paljud leidsid kadumatu aarde, st Jumala armastuse, usus Jeesusesse Kristusesse.

Kadumatute aarete otsimine, leidmine ja edasiandmine on küll vaevarikas ülesanne, kuid see on viljakas töö jumalariigi kasvamiseks. Meie rikutud ja haavatud inimloomus saab vastu võetud Jumala armastuses, parandatud Jeesuses Kristuses ja uuendatud Pühas Vaimus.

Lõpetuseks Pauluse 1. kirjast korintlastele 15. peatüki 58. salm: „Olge kindlad, kõigutamatud ning ikka innukad Issanda töös, teades, et teie vaevanägemine Issandas ei ole tühine.“ Aamen.

 

 

 

 

Reet Eru,

Harju-Madise koguduse õpetaja

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)