Esileht » Arvamused » Arvamus »

Aktiivne või passiivne puhkus?

06.08.2003 | | Rubriik: Arvamus, Juhtkiri

Suvi on puhkuste aeg. Minul ta alles algas. Kuidas tuleks veeta puhkus? Kodu- või välismaal? Paikselt või rännates? Aktiivselt või passiivselt? Pean tunnistama, et juba mõnda aega mõjub kutse aktiivsusele mulle vaenulikult ja ärritavalt. Tahaksin mässata, trotsida ja ülistada hoopis passiivsust. Miks?
Tabavalt on kirjeldanud aktiivsuse ja passiivsuse vahekorda Erich Fromm: «Aktiivsus ja passiivsus on ehk meie keeles kõige rohkem valesti mõistetud sõnad,» sest «aktiivsus tänapäevases mõistes võib olla ühtaegu nii tõeline toimekus kui ka paljas askeldamine.» Tõeline toimimine tähendab «sisemise aktiivsuse seisundit», kus ma «tunnen end tegevuse subjektina», sellal kui «välise aktiivsuse, askeldamise» korral ei tegutse «mitte mina, vaid mind peavad vahendiks sisemised ja välised jõud».
Selline «võõrandunud aktiivsus, palja askeldamise tähenduses» on aga Frommi väitel «tegelikult passiivsus, seevastu passiivsus, kui see on mitteaskeldamine, võib olla võõrandamatu aktiivsus. Seda on tänapäeval nii raske mõista seetõttu, et suurem osa meie tegevusest on võõrandunud passiivsus, samal ajal kui tootlik passiivsus on üsna haruldane» («Omada või olla», lk 85–88).
Küllap oleme kõik kogenud, et elu sunnib meid tegelema asjadega, millest hea meelega hoiduksime. Samuti teame, et põhimõtteliselt võiksid paljud nähted meie elust lausa puududa, kui seda olud lubaksid. Oleme kutsutud loovaks aktiivsuseks, seepärast tekitabki protesti, kui oleme sunnitud agarusele, mis jätab meid seesmiselt külmaks ja passiivseks. Ja seetõttu pole ka õige ülistada igasugust aktiviteeti: suur osa sellest on üksnes paratamatus, mis tuleb sooritada.
Miks inimesed põlevad läbi? Osalt kindlasti eksiarvamuse pärast, nagu kõike peaks alati rohkem olema ja rohkem tegema. Kas on võimalik, et kirikuliikmete arv ainult kasvab: 1, 2, 3… 10 miljardit? Ei ole, sest inimesi pole nii palju. On see võimalik, et kõigi inimeste varandus aina kasvab? Ei, sest loodusressurssidel on piirid. Samuti pole võimalik, et aina kasvatame oma töö hulka ja tulemusi: ööpäevas on ikkagi 24 tundi ning mitte rohkem. Ja kõik me jääme vanemaks ning mitte vastupidi.
Puhka siis, hea ametivend ja -õde ning kolleeg! Vali endale ise viis, kuidas saad olla oma loomu kohaselt aktiivne. Mõni tahab ringi rännata, teine metsaüksilduses istuda, kolmas töökohaga pidevalt ühendust hoida jne. Kohustused sunnivad meid tööd tehes paratamatult välisele agarusele, mis võib jätta meid seesmiselt passiivseks. Puhakem siis sellest suvel, et alata taas värskena sügisel.
Ent kuidas kindlaks teha, mis on meile kõige loomuomasem? Jeesuse sõnul paistab inimese loomus välja sellest, mis tuleb tema südamest: iga puu kannab oma vilja. Et teada saada, mis vilja kanname meie, selleks ärgu meie parem käsi teadku, mida vasem teeb ega vasem tundku paremat! Sarnaselt on ka Lutheri väitel õndsaks tegeva õige usu tunnuseks spontaansus: head teod kasvavad usust iseenesest!
Õpime ennast tundma oma vahetuid reaktsioone märgates. Toimi toimimata, öeldi muistses Hiinas. «Teiste sõnadega – see tähendab, et inimese toimingud peavad kasvama välja temast endast ja on õiged ainult siis, kui inimene ei tea, et need on õiged, ega püüagi anda neile mingit üldsuse poolt tunnustatud kuju.» (Uku Masing, «Vaatlusi maailmale teoloogi seisukohalt», lk 408.) Teisisõnu: igaühele omaseim aktiivsus tuleb talle sisimast. Jätkugu seda meile puhates ja tööd tehes.
Arne Hiob, assessor

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)