Esileht » Arvamused » Kolumn »

Akadeemilise elurikkuse keskel

24.05.2019 | | Rubriik: Kolumn

Kristjan Luhamets

Möödunud nädala laupäeval kutsus Tartu ülikool Emajõe Ateenasse kokkutulekule oma vilistlasi. Isiklikult võin kinnitada, et kutseid osaleda tuli mitmeid, nii elektroonilisi kui suulisi, ametlikke kui privaatseid.
Hästi südamlikult tõi mõtted ülikoolis õppimise aegadesse tänase ansambli Duo Traat taasesitatud vana laul „Armsas Tartus vana ülikool“ (laulu on võimalik kuulata internetiaadressil https://www.youtube.com/watch?v=DDOexs_nhMM), mille umbes viiskümmend aastat tagasi laulis üliõpilaste südametesse värvikas tudengiansambel Rajacas.
Kindlasti mõjus kutsuvalt ka ülikooli rektori Toomas Asseri soe ja kodune pöördumine lõpetanute poole: „Ülikool tahab teada, kuidas vilistlastel on elus läinud.“
Ilmselgelt on ülikooliperiood inimese kujunemisel ülioluline. Legendaarne vaimulik ja õppejõud Elmar Salumaa pühendab ligi 900 leheküljega mälestusteraamatus „Tiib pandud aastaile õlale“ oma ülikooliõpingutele üle 150 lehekülje, lisaks veel kümneid lehekülgi mälestustele õppejõuna ja arutlusi omaaegse usuteaduskonna mõjust, tugevustest ja puudustest. Ja igast tema kirjapandud reast võib tunnetada, kui oluliseks ta seda perioodi oma elus peab.
Õpingukaaslaste kokkutulekud on kindlasti fotode vaatamise, mälestuste jutustamise ja meeldetuletamiste aeg. Otsisin laupäeva hommikul välja uduse koopia fotost, mis on tehtud minu teoloogiaõpingute esimesel päeval 1992. aastal pärast TÜ usuteaduskonna avaaktust ülikooli kiriku ees.
Fotol on armastatud õppejõud, tolleaegne dekaan Kalle Kasemaa, iginoor Tarmo Kulmar, pikki pause armastanud filosoof Jaan Kivistik, Saksamaalt taasalustavale usuteaduskonnale toeks tulnud kahekordne doktor Egon Brinkschmidt jt.
Üliõpilastest on justnagu vaistlikult üksteisele suhteliselt lähedale sattunud tulevased vaimulikud, mõne aasta pärast abiellunud noored ei vaata veel armunult teineteise poole.
Pildil on mõned inimesed, keda meie hulgas enam ei ole, kuid üsna mitmest pildil olevast tolleaegsest üliõpilasest ei tea ma midagi. Need on hetked, kui peas hakkavad keerlema Jaan Tätte „Sõprade laulu nr 2“ sõnad, mille usulisest mitmemõttelisusest on teoloogil üsna lihtne üle saada:

Ja mu õnn võiks olla suur,
kui te ükskord, nähes kuud,
mõtleksite siis ei rohkem ega vähem,
kui et – kurat teab, mismoodi tal seal läheb.

Ülikoolile mõeldes on mul hea meel, et alma mater ei ole mind päriselt lahti lasknud ning vähemalt natuke püüan ka mina ülikoolist veel kinni hoida.
Nii näiteks toimus paar nädalat tagasi professor Anne Kulli vedamisel juba XVI teaduse ja religiooni kevadkool teemal „Peegelmaastikud looduses, kultuuris, religioonis“. Seekord räägiti seal aja mõistest, jumalast ja täringutest tõenäosusteooria lätete juures, religioonist eesti dokumentaalfilmides 2010–2018, traditsioonilisest perekonnast jt teemadest, mis maailma mõistmisel ja mõtestamisel ikka sammukese edasi aitavad.
Elukestva vaimutoidu pakkumist väljendab ju ka ülikooli allegooriline nimetus alma mater (ladina keeles „toitev ema“).
Taevast meie tegemisi jälgiv teoloog ja vaimulik Urmas Petti tutvustas mõned head aastad tagasi artiklis „Ülikooliteoloogiast ja teoloogiast ülikoolis“ eesti keeles ilmunud mahukat kogumikku „Uuema evangeelse teoloogia põhitekstid“ ja võttis kokku usuteaduse rolli alma mater’is:
„Nende tekstidega tutvumine annab loodetavasti lugejale aimu, mida endast ikkagi kujutab XIX sajandil välja kujunenud evangeelne (ülikooli)teoloogia, s.t teoloogia, mis ei piirdu pelgalt vagade hingeseisundite kirjeldamise või konfessionaalse apologeetikaga; miks säärase teoloogia säilimine ka ülikoolis on ülimalt tõenäoline ja soovitav ning miks see tuleks vajadusel lausa kaitse alla võtta säilitamaks akadeemilist „elurikkust“.“ (Sirp 07.11.2013).
Nimetatud artiklit lugedes tahaks esile tõsta, et praegu looduse teemal nii teravalt üles tõstetud elurikkuse olulisust tunnetas Urmas Petti lausa prohvetlikult ka vaimumaailma puhul.
Toomas Jürgenstein

 

 

 
 
Toomas Jürgenstein,
kolumnist

Püha, püha, püha on vägede Issand! Kõik maailm on täis tema au! (Js 6:3)