Esileht » Elu ja Inimesed » Kultuurielu »

Akadeemia kõnetab laiemat lugejaskonda

04.05.2016 | | Rubriik: Kultuurielu

Toomas Kiho (paremal) ja Jaan Kangilaski Akadeemia toimetuses. Liina Raudvassar

Mis on aastast 1989 taas ilmumist alustanud kultuuriajakirja Akadeemia missioon ja kuidas toimub sisu kokkupanek erinevate valdkondade vahel, sellest oli Eesti Kirikule valmis rääkima ajakirja peatoimetaja Toomas Kiho ja universalia valdkonna eest vastutav toimetaja Jaan Kangilaski.    

Kõneldes Akadeemiast ei saa mööda värviteemast. Nüüd saan uurida, kuidas leiate uuele aastakäigule ajakirja kaaneümbrise jaoks värvi.
Toomas Kiho (T. K.): Trükikojast saadetakse lehvik värviproovidega, nagu ehituspoes oleme harjunud nägema. Koguneme toimetusega laua taha ja teeme valiku. Vahel oleme pikemalt, mitme aasta värvid välja mõelnud, et ilusti toon-toonilt reastuks. Mõnikord tuleb emotsionaalne välkotsus. Värvid juba korduvad.

Kui Akadeemia 1989. aastal (taas) ilmuma hakkas, oli alates esimesest numbrist usuteaduslike kirjutiste osakaal märgatav. Kuivõrd arvestate tänapäeval teoloogidega?
T. K.: Tänini kehtib 1989. aastal paika pandud nelikjaotus (universalia, humaniora, socialia, naturalia – L. R.), kus universalia hõlmab umbes ühte neljandikku ajakirja sisust ja koosneb kahest poolest, usust ja filosoofiast. Seega, kui väga jämedalt öelda, siis üks kaheksandik võiks olla usuteaduslikud tekstid. Selleks andis tõuke nõukogude aeg, mil kõik usuteaduslik, niisamuti ka filosoofiline mõte, oli põlu all. Nii oli ka maha vaikitud Uku Masing, kes on eesti kultuuri- ja mõtteloos ometi kolossaalselt oluline. Masingu suureks ülesäratajaks sai Hando Runnel, kes oli ju ka Akadeemia sünni juures. Seetõttu ilmus Masingut algusaastatel palju.
Jaan Kangilaski (J. K.): Nelikjaotus ei tähenda aga, et igas numbris oleks alati kaheksandik teoloogiat. Mina toimetajana püüan pigem ühte numbrisse panna ainult filosoofiat ja teise numbrisse ainult teoloogiat: religioonilugu, võrdlevat usuteadust ja teisi teolooga alla kuuluvaid märksõnu. 1990ndate lõpu ja 2000ndate alguse sisukordi vaadates saab väita, et ka Usuteadusliku Ajakirja ilmuma hakkamine (ilmub aastast 2000 Akadeemilise Teoloogia Seltsi väljaandena – L. R.) ei muutnud Akadeemias teoloogilise materjali määra. Silma hakkab seegi, et samad autorid avaldasid töid mõlemas ajakirjas.
T. K.: Me ei põlga sugugi neidki artikleid, mis oma sisu poolest paigutuvad justkui kahe valdkonna vahele, mis ületavad kitsast valdkonna piiri ja mida hiljem raamatukogutöötajal on raske bibliografeerida. Seda võiks nimetada Akadeemia missiooniks – avaldada materjali, mis puudutab laiemat lugejaskonda. See puudutab ka autoreid. Usuteadusliku taustaga inimesed on kirjutanud erialakaugetel teemadel. Näiteks teoloog Amar Annuse mullune artikkel «Diagnoosita savant: uurimus autismispektrist ja Uku Masingust» pälvis küll universalia kuldauhinna, kuid auhinnaseminaril pidas autor juba selgelt kirjandusteadusliku ettekande, mille käsikiri läks avaldamise kaalumiseks juba humaniora toimetajale. Seega käsitleme sellist piiride sujuvust ja mitte jäigalt fikseeritud olekut pigem voorusena.

Kuivõrd on väljakutseks hoida tasakaalu algupäraste ja tõlkelugude vahel?
T. K.: Pole mõeldav avaldada vaid tõlkelugusid. Me ei ole tahtnud tõlgete osatähtsust suureks ajada. See oleks kergema vastupanu teed minek, sest nõuaks tänapäeval põhimõtteliselt vaid guugeldamist ja tõlkeõiguste saamiseks lepingute sõlmimist. Siin peab kiitma meie kolleegiumi liikmeid, kes koosolekutel ikka rõhutavad, et toimetus ei unustaks originaalkirjutiste tähtsust. Originaal on ikka põhiline. See kajastub ka üksiknumbri ülesehituses, kus ehedamad lood on paigutatud algusesse.
J. K.: Erinevate valdkondade toimetajatel on rõhuasetused erinevad. Minu valdkonnas on tõlgete osatähtsus suurem, aga siiski mitte üle 50 protsendi. Filosoofias tuleb tõlkelugusid rohkem kui teoloogias. Võin tunnistada, et teoloogid saadavad kaastöid varmamalt kui filosoofid. Filosoofias lisan vahel omaalgatuslikult tõlkelugusid, sest kaastöid ei laeku piisavalt. Muidugi varieerub see aastate lõikes, aga tendents on selline.

Milline on tasakaal ajakajalise ja n-ö aegadeülese materjali vahel?
T. K.: Muidugi on see, millest inimesed mõtlevad ja tahaksid kirjutada, seotud sellega, mis on meie ümber ja aktuaalne. Meie taotlus on aga teha ajast sõltumatut ajakirja. Kui praegu kirjutatakse vabadusest või terrorismist, siis peaks seda olema huvitav lugeda ka 20 aasta pärast. Selles mõttes tahaksime päevakajalisusest vabad olla. See on taotlus, mille poole püüame.

Kui Akadeemiat teeb toimetus, abiks kolleegium, siis ilmselt ei saa kõnelda autoritaarsest juhtimisest. Kuivõrd sõltub siiski sisu konkreetsest peatoimetajast?
T. K.: Ma ei oska enda kaitseks midagi öelda (naerab – L. R.).
J. K.: Akadeemia oli algusest peale suhteliselt detsentraliseeritud ajakiri. Osakonna toimetajad otsustavad ja valivad avaldamiseks tekstid, peatoimetaja saab soovitada, kas ja mida võiks juurde võtta. Toomas viis sisse uuenduse, et viimases toimetamisfaasis vaatab ta tekstid üle, seda varem ei olnud. Seega, Kaalepi ajal oli kraadi võrra suurem autonoomia.

Ain Kaalep ütles, et Akadeemia missioon on anda uuele põlvkonnale rõõmusõnum demokraatiast ja liberaalsusest. Mis on Akadeemia ülesanne nüüd?
T. K.: Toona, 80ndate lõpus, oli see evangeeliumina tõesti vajalik. Praegu võiks jagada rõõmusõnumit tsensuurita mõtlemisvõimalusest. Meie ülesanne on leida maailma mõttevaramust tekste, mida eesti lugejale vahendada, ja leida Eestist kirjutajaid, kelle mõtted koondada mistahes teemal. Akadeemia pakub ka pikemate tekstide avaldamiseks võimaluse.

Perioodilistel väljaannetel on kombeks teha auditooriumiuuringuid. Kuivõrd on Akadeemia tegijad kursis, kes on teie lugeja?
T. K.: Õnneks ei pea sellist uuringut tegema meie ise, meie eest on selle teinud kõige professionaalsemad sotsioloogid eesotsas Peeter Vihalemmaga. Kultuuriministeerium on tellinud kultuuriajakirjade lugejauuringu, mille vahekokkuvõtted valmisid möödunud aastal ja lõplik kokkuvõte ilmub sel suvel. Selles uuritakse põhjalikult sotsioloogiliste meetoditega kultuurikanalite kasutamist.
Uhke tunne oli teada saada, et Akadeemia ei ole kõige kiduram kultuuriväljaannete hulgas. Meie tellijate arv on neljakohaline. Kuigi mina ei ole suur sotsioloogiliste uurimuste fänn, hindan, et saame selle uuringu kaudu ülevaate, kes, kui palju ja mida loeb.
J. K.: Lõplike tulemuste selgumisel saame vajadusel ka mõelda, et kas peaksime midagi muutma.
T. K.: Lugejate vanusest teame, et üle 75aastaste hulgas on meie loetavus väike. Meie lugejaskonna vanus ei ole kasvanud koos Akadeemia vanusega. Seda toetab jõudsasti asjaolu, et meie artiklite hulgas on kirjutisi, mille lugemise õppejõud on teinud oma kursustel õppuritele kohustuslikuks.
Uuringust tuleb välja, et Akadeemia pidevate või mõnikord lugejate seas on üle poole kõrgharidusega ja mehi on lugejate hulgas rohkem kui naisi. Saame teada, et Akadeemia lugejatel on vastajate keskmisest suuremad kodused raamatukogud, raamatute lugemine ja kultuuriasutuste külastamine on keskmisest oluliselt aktiivsem.

Aja märke on, et Akadeemia on kättesaadav ka e-raamatuna ning sotsiaalmeedias. Hoolimata digiarendustest ilmub Akadeemia jätkuvalt paberkandjal.        
T. K.: Meie ei ole mingid trükkalid ega tehnikud. Meie ülesandeks on tegelda sisuga ja vahendada seda lugejatele. Kui lugejad ei taha paberil ja soovivad võrgus tekste, siis on meie kohus seda tagada. Praegu peame vajalikuks ja võimalikuks ilmuda jätkuvalt ka paberil. Küsimus on majanduslik, et kuidas finantseerida. Kahtlemata oleks võrgus palju odavam toimetada. Ka kättesaadavam. Tavalises kommunikatiivses kultuurisfääris on mõistlik olla võrgus kättesaadav. Kas priilt või raha eest. Ideaalne oleks muidugi olla internetis priilt saadav.
J. K.: Peaaegu seda me ju ka oleme. Viimased 12 numbrit on müügil ja kõik varasem on tasuta internetis kättesaadav.

Kui lihtne on pääseda Akadeemiasse debüteerima? Kuidas autorite saamine ja kaastööde leidmine käib?
J. K.: Üldiselt ei pea toimetaja palju vaeva nägema, et leida autoreid juurde. Pakutavate kaastööde hulk on suur, aastane järjekord on olemas. Toimetaja initsiatiivil tulevad mõned tõlkelood, mida võib-olla muidu ei tuleks, aga ka tõlkelugusid pakutakse kaastöötajatelt. See on natuke isevoolu tee, kus aastad võivad olla väga erinevad.
Liina Raudvassar

Kultuuriajakiri Akadeemia
on riigi toetusel Tartus ilmuv Eesti Kirjanike Liidu kuukiri;
hakkas ilmuma 1989. aasta aprillist, alates 1990. aastast ilmub 12 korda aastas, sealhulgas ühele teemale keskenduvad erinumbrid;
vahendab eri teadusharude tänapäevast taset ja arengut;
avaldab filosoofiliste, teaduslike ja populaarteaduslike artiklite ja esseede tõlkeid ning algupäraseid artikleid ja esseesid, ilukirjandust ja graafika reproduktsioone, samuti retsensioone.
1989–2001 oli peatoimetajaks Ain Kaalep, alates 2001. aastast on peatoimetaja Toomas Kiho.
Eelkäija oli Tartus 1937–1940 ilmunud samanimeline üliõpilasseltside ajakiri.

See ongi võit, mis on võitnud ära maailma – meie usk. (1Jh 5:4c)