Esileht » Uudis » Esileht »

Akadeemia esitles erinumbrit

25.10.2017 | | Rubriik: Esileht

Tartu võimu ja vaimu esindajad Akadeemia erinumbri esitlusel: linnapea Urmas Klaas ja piiskop Joel Luhamets. Liina Raudvassar

Eesti Kirjanike Liidu kuukiri Akadeemia pühendas oktoobrikuu numbri usupuhastuse teemale.

Erinumbrit esitleti 19. oktoobril Tartu Pauluse kirikus Tartu linna, Tartu praostkonna ja ajakirja Akadeemia korraldusel. Koosviibimist, millest jõudis osa võtma umbes 80 huvilist, alustati püsti seistes luteri kiriku hümniks nimetatud koraali „Üks kindel linn ja varjupaik“ lauldes.
Lisaks piiskop Joel Luhametsale ja praost Ants Toomingale võttis tervituseks sõna ka reformatsioonilinna Tartu linnapea Urmas Klaas: „Kui keegi kahtleb, et mis selles reformatsioonis ikka nii erilist on ja mis meile see korda peaks minema, siis nad ei tunne ajalugu.“
Akadeemia peatoimetaja Toomas Kiho nimetas, et usupuhastuse erinumbri esitlemise aja ja koha leppis ta meeriga kokku Tartu Maarja kirikus, kui pühakojas jäeti hüvasti EPA võimlaga. Kiho tervitas kõiki Akadeemia sõpru, kolleege ja kaastöölisi ning jagas oma rõõmu, et erinumber täidab talle pandud lootusi, andes oma panuse reformatsiooni aastapäeva tähistamisse.
Numbri avalugu on usuisalt endalt. Pealkirja all „Siin ma seisan ja teisiti ma ei saa“ saab esimest korda eesti keeles lugeda Kalle Heina tõlkes Martin Lutheri kaitsekõnet Wormsi riigipäeval 18. aprillil 1521. Tegemist on ühe kuulsama kaitsekõnega üle aegade, kirjutab järelsõnas Marju Lepajõe, kes selgitab, et viimaseks kaitseks sõna saanud Luther oli selleks hetkeks juba oma hereetiliste vaadete eest Roomas süüdi mõistetud ja kirikuvande alla pandud.
Samas saab lugeda ka Saksa-Rooma keisri Karl V vastust, milles ta nimetab, et Martin Luther „ei tohi jutlustada ega inimesi oma nurjatu õpetusega ahvatleda ega tohi ta kedagi mässule õhutada“.
Martin Lutheri ja reformatsiooni tähendusest tänapäeval ülevaadet andes toonitab Thomas-Andreas Põder oma mahukas kirjatöös, et peamiseks pärandiks on reformatsiooni vallandanud ja selle keskmes olev usku, kirikut ja maailma uuendav positiivne sõnum: „Selle rõõmusõnumi pärast on Luther ja reformatsioon tähendusrikas ka tänapäeval – ammendamatult rikas ja jätkuvalt värske /…/.“
Luterlusest üleilmses perspektiivis kirjutav Anne Burghardt rõhutab, et kui algul elasid reformatsioonist alguse saanud kirikud suuresti monaadidena, siis nüüdseks on Luterliku Maailmaliidu kaudu luterlikud kirikud ühendatud kiriklikku osadusse ning tehakse head koostööd.
Pastoriperest kui reformatsiooni tagajärjest kirjutab Kristjan Luhamets. „Eestisse jõudis reformatsioon 1524. aastal ning üsna varsti astusid peigmeestena altari ette ka luteri vaimulikud,“ kirjutab autor, nimetades, et kuus kõige pastorirohkemat suguvõsa Eestis on pärit Rootsist või Saksamaalt.
„Reformatsiooni meenutamine peab aitama teha ausat inventuuri,“ kinnitab oma loos Saksa poliitik Wolf­gang Schäuble.
Liina Raudvassar

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)