Ajavaimust vaevatud
/ Autor: Eesti Kirik / Rubriik: Määratlemata / Number: 17. september 2008 Nr 37 /
Minu viimase aja mõtteid on suunanud Tommy Hellsteni raamat «Teadja». Alati, kui mul on kiire, tuletan ma seda meelde. Küsin vahel endalt, kas see ongi elu?
Praeguse aja peamiseks probleemiks meie väikesel Eestimaal näib olevat majanduskasvu aeglustumine. Kõike peab olema kogu aeg rohkem. Kõik näitajad peavad pidevalt kasvama. Selle nimel tuleb vaeva näha, kiirustada ja pingutada. Lihtsalt elada ja olla on liiga vähe. See tundub mõttetu. Eesmärgiks on millegi poole püüelda, paremat elu taotleda. Samas on kõrged eesmärgid nii üllad kui ka ahistavad, sest praegu nagu ei oleks veel elu, vaid see alles tuleb.
Sellisest meelsusest ei jää ilmselt puutumata ka kirik ja koguduseelu. Eesmärkide püstitamine ja plaanide tegemine on küll vajalik, kuid see ei tohi meilt röövida ja varjutada kõige väärtuslikumat – hetke, milles me elame. Tuleb olla, mitte valmistuda olemiseks. Meile on antud elu elamiseks. Seda ei tohi elamiseks valmistumise peale ära raisata.
Tommy Hellsten ütleb, et «tähtsam on protsess, mitte lõpptulemus. Kui mõistad, et protsess on kõige tähtsam, märkad, et oledki kohal. Siis ei ole enam kiire. Kuhu enam kiirustada, kui oled juba seal, kuhu jõuda tahtsid? Kui me mõistame, et me olemegi juba kohal, siis me elame siin ja praegu, mitte kusagil tulevikus. Lõpptulemusel ei ole tähtsust. Aga sellel, mis juhtub enne, on tähtsus. See, mis juhtub enne lõpptulemust, on suurem kui lõpptulemus. Seda nimetatakse eluks. Elu aga on ise piisavalt suur saavutus ja eesmärk. Selle leidnu järgib armastust ega pürgi millegi erilise poole. Ta teeb seda, mida armastus temas teha tahab. Ta ei muretse lõpptulemuse pärast, ta mõistab, et tema ei vastuta selle eest. Siin saab tõeks Jeesuse sõna «Seda kõike antakse teil pealegi». Protsessi lõpptulemus on tagajärjeks armastusele. See pole inimese saavutus, see on kingitus».
Kui sageli me küsime endalt, mis on elu? Või kes on elu? Jeesus annab sellele üsna selge vastuse: «Mina olen elu.» Küll tahaks, et võideldes, kiirustades ja vaeva nähes tõeline elu meil märkamata ei jääks.
Kogudustes on sügisel algamas uus aktiivsem tegutsemise periood. Annaks Jumal, et see saaks arukalt korraldatud. Nii, et tegutsemine ei võtaks meilt elu, vaid annaks selle. Meie naabrite soomlaste juures kurdeti naljatades, et koguduses on nädala sees nii palju tegevust, et rahvas ei jaksa pühapäeval enam kirikussegi tulla.
Paratamatu on, et me ei pääse lõpututest toimetamistest. Soovin siis kõigile õnnistusrikast koguduseelu edendamist.
Joel Luhamets,
assessor
