Esileht » Elu ja Inimesed » Kultuurielu »

Ajatu sõnum ajas

02.02.2011 | | Rubriik: Kultuurielu

 Peter Morgeni aastal 2008 ilmunud raamat «Sõnum» peaks pakkuma huvi kõigile, kes huvituvad usulis-poliitilisest ilukirjandusest.
Esmamulje teosest jäi kui tõlkekirjandusest, ainult et tõlkijat pole esilehekülgedel mainitud. Raamatust endast vihjet, et autor võiks olla eestlane, ei saa. Guugeldamine aga aitab ruttu viia Peter Morgeni varjunime kokku Lauri Vahtrega, ehkki internetist võib leida ka Peter Morgeneid, kellel need on päris enda nimed.
Autori isiku teadmine ei anna teksti vastuvõtmisele juurde ega võta ka ära. Sarnaselt Bulgakovi «Meistri ja Margaritaga» toimub tegevus raamatus kahes kohas ja kahes ajastus, tänapäeval ja 1. sajandil. Vaheldumisi hoitakse sõrme Jeesuse elu pulsil, tema suhetel pereliikmete, jüngrite, Ristija Johannese, Heroodese, Pilaatuse ning kõrbekatsumuste ja ristisurma ajal ka kuradiga, ning tänapäeva Strasbourgi poliitilise eliidi töö- ja eraelusuhete pulsil.
Kui lugejale pakub huvi tänapäeva Euroliidu tipp-poliitika köögipool, leiab ta raamatust kindlasti palju huvitavat, ajastule omast ja mõtlemapanevat. Mind huvitas rohkem jutustus Jeesusest kahe aastatuhande taguses ajas. Kui Ain Kalmus oma ajaloolistes romaanides («Prohvet», «Juudas») püüdis võimalikult hästi tabada seda, «kuidas toona olla võis», siis Morgeni raamat võib tõsiusklikumate inimeste jaoks olla üsna ebamugav lugemine.
Vägagi inimlikult käsitletud Jeesusel on pidevalt seesmisi heitlusi, ta võib olla tööst tülpinud või teha vendadele salvavaid märkusi ning altarimaali malbe Jumala Talle asemel jääb mulje pigem ambitsioonikast ja eneseteadlikust kuningakompleksiga noormehest.
Kristlus aga õnneks ei ole islam ning Jeesuse hüpoteetiline kujutamine Ain Kalmuse («kõige tõenäolisemalt võis ta olla selline»), Sören Kierkegaardi («ta võis olla ka selline». Kierkegaard kujutas mitmel erineval viisil ette Aabrahami ja Iisaki eksistentsiaalset kogemust päeval, mil Aabraham Iisakit ohverdama läks) või ka «puhta loomingu» stiilis («nägemus Jeesusest kui puhas kunst ja looming, millel ei pea olema midagi pistmist ei ajaloo ega traditsioonidega») ei ole probleem.
Meenutagem kas või Dan Browni «Da Vinci koodi», mis antud raamatuga võrreldes on palju lennukama fantaasiaga.
Mis sõnumi lugeja «Sõnumi» raamatust siis saab? Ilukirjandusliku teosena annab raamat lugejale väga palju võimalusi erinevate sõnumite üleskorjamiseks.
Strasbourgi eluolu vürtsikas kirjeldus võib jätta silme ette kuvandi emantsipeerunud naistest ning Hugo Bossi ja sperma järgi läbisegi lõhnavatest meestest, lugu Jeesusest kinnitab pigem kuvandit Temast kui lihtsast inimesest (mis pole ka kiriklik-teoloogiliselt vale, kuna 100% inimeseksolemisega nõustub ka viimane) või sellest, et hea ja kurja, usalduse ja pettuse, õigete ja valede vaheline piir ei ole reaalses elus sugugi nii mustvalge ega lihtne ja selge, kui me tahaks, et ta oleks (on inimlik tahta, et me oleks alati samal pool piiri, kus on ka headus, avatus, hoolivus ja ausus, ehkki reaalsuses me ei käitu alati sellel pool piiri).
Selles, et tänases Strasbourgis need piirid ähmased on, kahtleks vähesed. Aga et ka Jeesusele ei olnud …
Alar Kilp

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)