Esileht » Pühapäevaks » Jutlus »

Ajatu puudutab ajalikku

23.11.2016 | | Rubriik: Jutlus

Mk 11:1–10
Taas alustame uut kirikuaasta ringi. Olen sageli mõelnud, kui tänuväärse võimaluse annab kristlaskonnale tõsiasi, et tohime rääkida kahest algusest: kirikuaasta ja n-ö ilmaliku aasta algusest. Eks ole see ju ilmekas märk sellest, kes on ristiinimene: nimelt keegi, kes arvestab ühtaegu nii praeguse nähtava kui ka tulevase, alles varjatud maailmaga.
Kirikuaasta pole ju lihtsalt üks piiblijutustuste jada, vaid eelkõige elav kokkupuude Jumalaga tema Poja Jeesuse Kristuse lihakssaamise kaudu. Sellest puudutusest osasaanuna, sellesse haaratuna võime tunnistada koos apostel Paulusega: «Seepärast me ei tüdi, vaid kuigi meie väline inimene kulub, uueneb seesmine inimene ometi päev-päevalt. Sest see praeguse hetke kerge ahistus saavutab meile määratult suure igavese au, meile, kes me ei pea silmas nähtavat, vaid nähtamatut, sest nähtav on mööduv, nähtamatu aga igavene.» (2Kr 4:16–18)
Advendiaja algust tähistab traditsiooniliselt evangeeliumitekst Jeesuse pidulikust tulekust Jeruusalemma. Olgu siinkohal meenutatud, et advendiaja nimetus tuleneb ladinakeelsest Adventus Domini’st – Issanda tulemine. See sõnapaar sisaldab vägagi olulist teavet Jumala ja tema loodud maailma suhete kohta. See välistab täielikult deistliku arusaama, mille järgi Jumal küll valmistas maailma, kuid ei sekku enam selle tegemistesse. Vastupidi, Jumal on keegi, kes läbi inimkonna ajaloo üha tuleb ja tuleb meie keskele, mõjutab oma tegudega inimsaatust ja annab sellele uusi võimalusi.
Advendiaja üheks sõnumiks võikski olla: ajaliku ja ajatu kokkupuude on võimalik ja vajalik! Kuid selle elumuutva kokkupuute initsiatiiv on Jumala käes – nagu seda hästi iseloomustab sõnapaar «Issanda tulemine». Lilleõis hakkab avanema alles siis, kui päikesekiir selleni jõuab. «Meie armastame, sest tema on meid enne armastanud» (1Jh 4:19).
Käesoleva jutluse kirjakoht avab meile Jumala maailma tuleku paradoksaalsuse, mida kõige selgemalt näeme just Jeesuse Kristuse kaudu. Kristlastena usume ühest küljest, et Jumal on kirjeldamatu suurus, võrreldamatu kirkus, keda austab, teenib ja ülistab kogu loodu.
Teisalt – mõeldes Jeesusele Kristusele – usume ja tunnistame, et Jumala aulisus avaldub mitte ainult tema suuruses, vaid ka tema võimes saada väikeseks, meie sarnaseks. Seetõttu on Jeesuse esimene tulemine seotud alanduse, loobumise ja kannatustega. Tulemine, mis algas kitsas, pimedas emaüsas ja tagasihoidlikus Petlemma laudas ning päädis ristisurmaga Kolgata mäel, kitsa pimeda hauaga.
Jeesuse täieliku inimeseks olemise koore alt hakkas aeg-ajalt paistma ka tema jumalikkus – otsekui öine välgusähvatus, mis toob hetkeks kõik nähtavale. Meenutagem Jeesuse kirgastamist mäel Peetruse, Jaakobuse ja Johannese silme ees! Seesama hetkeline avanemine tuleb minu meelest esile ka jüngritele antud ülesandes tuua Jeesusele külast sälg.
Tõepoolest: «Rebastel on urud ja taeva lindudel pesad, aga Inimese Pojal ei ole, kuhu ta oma pea võiks panna» (Mt 8:20). Ja ometigi küsivad jüngrid teisal: «Kes tema küll on, et isegi tuul ja järv kuulavad tema sõna?» (Mk 4:41). Jah, kuningate Kuningal pole isiklikku ratsatalli, kuid ometigi on tal meelevald võtta sealt, kus tarvis, ja siis, kui vaja. See pole osava ärimehe õigus, vaid Looja enda meelevald.
Muidugi tuleb tähele panna Jeesuse valiku sisu ja tähendust. Korintose kogudusele mõeldes kirjutas Paulus: «Vaadake, vennad, iseendid, millistena te olete kutsutud: mitte palju tarku inimeste meelest, mitte palju vägevaid, mitte palju kõrgest soost. Kuid Jumal on valinud maailma meelest narrid, et häbistada tarku, ja Jumal on valinud maailma meelest nõrgad, et häbistada tugevaid.» (1Kr 1:26–27)
Jeesuski ei vali kaduva maailma kuningatele omast võidukat hobust, vaid prohvetlikult ettekuulutatud Rahukuningale omase eeslisälu. Seetõttu ei karda lihtrahvas Jeesust kuningana vastu võtta, heites tema teele rõivaid ja väljadelt raiutud oksi ning hüüdes lootusrikkalt: «Hosianna! Õnnistatud olgu see, kes tuleb Issanda nimel!»
Jeruusalemma jõudmise järel läks Jeesus pühakotta. Mida ta seal tegi? Ta vaatas kõike ümberringi – ta vaatas. Teame, et juba järgmisel päeval hakkas Jeesus templist välja ajama kõike seda, mis oli palvekojast teinud röövlikoopa.
Jumal tuleb tänagi meie keskele ja vaatab. Ajatu puudutab ajalikku. Kas tema pilk hirmutab või rõõmustab meid? Me ei pea iga hinna eest kinnitama: «Jah, ikka rõõmustab!» Teame, et meiegi elus ja pühakojas on veel mõndagi, mis Kristust kurvastab. Kuid advendiaeg on ka meeleparanduse aeg, Jõululapse tulekuks valmistumise aeg. Tasase vaimuga võtab Rahukuningas vastu iga kahetseva ja Jumalat otsiva südame. Mingem siis julgusega talle vastu! Aamen.

Roots,Marek2016

 

 

 

 

Marek Roots,
Keila koguduse õpetaja

Meie kõik peame saama avalikuks Kristuse kohtujärje ees. (2Kr 5:10)