Esileht » Arvamused » Juhtkiri »

Ajast, mis ei unune …

24.09.2014 | | Rubriik: Juhtkiri

Külli Keel (Saard) on kirjutanud Kaarli koguduse ajakirja Sulane 2000. a jaanikuu numbris: «Sügis 1944. Hirm, kaos ja teadmatus olid septembripäevade kaaslased. Läheneva Nõukogude armee eest oli põgenenud umbes 70 000 eestlast, nende seas ka 72 kirikuõpetajat. 22. septembril 1944. aastal jõudis Punaarmee Tallinna. Samal päeval otsustas Artur Soomre koos perega oma isikliku jahiga üle mere Soome või Rootsi minna.
Oli tormine sügisöö ning kogu pere oli koos neile kuuluvas jahis. Viimasel hetkel otsustasid ema ja tütred kodumaale jääda. Artur Soomre koos oma 15-aastase pojaga usaldas end Jumala hoolde ning nad läksid merele. Merelt olevat kostnud vaid tuulest ribadeks kistud, kuid siiski tabatav laul: «Mis Jumal teeb … on ikka hea … Ta tahtmine … jääb …» Lahkuti lootuses peagi kohtuda. Surnukehi ei leitud, samuti ei saabunud teateid nende jõudmisest teisele poole piiri. Tõenäoliselt hukkusid nad juba lähipäevadel.»
Helga Neemlaidi tütar Gerda Neemlaid on kirja pannud oma ema meenutused aastast 1944: «Enne Vormsile minekut oli ema perel plaan minna elama Rootsi, aga vajalikud dokumendid jäid hiljaks ja seetõttu meie pere ei läinud valge laevaga Rootsi, vaid mindi Vormsile, et mitte olla Vene võimu all Haapsalus. Vormsil elati talus, mis oli maha jäänud rootslastest, kes läksid Rootsi elama. Talus olid alles jäänud ka loomad, suured põllud.»
Tallinna Püha Vaimu koguduse kroonikas on 1944. aasta sissekannetes kirjutatud: «XVI pühapäeval post Trin(itatis), 24. september, jääb jumalateenistus kirikus pidamata. Kantslikaustiku järgi peaks teenima sellel pühapäeval õpetaja isiklik adjunkt Herbert Stilverk. Aga temagi lahkub kodumaalt eelmise nädala sees. Teenistuse ärajätmiseks on aga teine, oluline põhjus. Reedel, 22. septembril süttib naabruses asetseva postkontori õhkulaskmise läbi põlema ja põleb maha koguduse maja Pühavaimu tn. nr. 4 ühes kantselei ja leerisaaliga. Selle läbi saab osaliselt vigastada kirik Pühavaimu tn. nr. 2. Kolmandaks ei ole kohal ühtegi juhtivat koguduse tegelast, kes hoolitseks jumalateenistuse korraldamise eest.»
Põgenikke Saksamaale viivatest laevadest hukkusid kaks: 21. septembril Tallinnast välja sõitnud Moero ja 3. oktoobril Kuressaarest lahkunud Nordstern. Esimese hukutas lennukilt heidetud torpeedo ja teise allveelaevalt lastud torpeedo. Kiiresti vajuvatel laevadel hukkus palju inimesi. Hellar Grabbi oma märkmetes Moero kohta rõhutab, et «eriti masendavalt mõjub ühe ellujäänu tähelepanek: päästetute hulgas ei silmanud ta ühtegi last». Täna võime minna Jämaja kalmistule ja seal mererannas leida mälestusmärgi, lihtsa risti Moero peal olnud põgenikele, kes meres oma märja haua leidsid.
Mai Veemes oma mälestustes Vancouveri Peetri koguduse loomisest on öelnud: «Septembris 1944, mil kodumaalt lahkusime, lootsime, et see oli ajutine taganemine sõja eest. Siis umbes kolme, nelja aasta jooksul selgus, et Eesti jääb Nõukogude Liidu okupatsiooni alla ja meil tuli hakata kuskil alalist elamist rajama, milleks paljudel tuli edasi rännata.»
Tänu tuleb avaldada partnerkirikutele, kiriklikele organisatsioonidele ja kogudustele, kes ulatades abistava käe, sponsisid sõjapõgenike ümberasumist uutel kodumaadel ning aitasid kaasa uute ettevõtmiste ja algatuste juures, mis hoidsid ning edendasid Eesti kogudusi, kogukonda ja kultuuri.
Adele Unt on Vancouveris elades loonud laulu «Ma kaugel kallist kodupinnast» (KLP 453) sõnad. Need võtavad kokku mitmete põgenikuteele asunud inimeste palved, ootused ja lootused. See laul on loodud 1968. aastal, huvitaval ja põneval ajal, mil Euroopas puhusid omamoodi ootuste ja lootuste tuuled. Laulu esimesed read kõlavad nii: «Ma kaugel kallist kodupinnast ja kaugel lapsepõlve ra’ad. Kuid jäädavalt sa kõrges hinnas mu südames, mu Eestimaa!»

Piir,Gustav

 

 

 

 
Gustav Piir,
assessor

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)