Esileht » Arvamused » Arvamus »

Ajast aega

28.03.2012 | | Rubriik: Arvamus

Liive Koppel
Alguses lõi Jumal laotused ja maa. Ja maal oli tohuvabohu ja pimedus oli sügavuse peal ja Jumala Vaim hõljus ürgvete kohal. Ja Jumal ütles: «Saagu valgus!» Ja valgus sai.
Üks paljudest uskumustest, mida kommunistlik haridussüsteem usinasti külvas, on vaen teadusliku ja usulise maailmavaate vahel. Justkui need, kes Jumalat usaldavad, ei tohikski asjade toimimist uurida. Tegelikkuses põhinevad aga kõik teadused – ja neist esimesena teoloogia – küsimustel: mis on nähtava taga ja kuis on kujunenud praegune olukord? Erinevus usu ja teaduste vahel seisneb aga selles, et usaldus Looja vastu keskendub olemasoleva eesmärkidele, teaduslik kahtlemine aga toimimise kirjeldamisele.

Maailma loomine
Vaatame sedasama loomislugu Piibli alguses tähetarga pilguga. Tänapäeva tähetarkus räägib kõige alguse kohta, et siis oli suur pauk. Või kui päris õigesti väljenduda, siis suur sähvatus, sest pauk ehk helilained eeldavad levimiseks ainelist keskkonda. Selle sähvatuse ja plahvatusega loodi olemasolev, mis alul oli üks suur plasmapuder. Sellest pudrust loodi ajapikku taevakehad ning seega tekkis vahe aine ja seda ümbritseva vastasmõjudest tulvil tühjuse vahel. Ligemale neli tuhat aastat tagasi alul sõnas ja hiljem kirjas kuju võtnud loomislugu kirjeldab toimunut just täpselt nõnda.
Pealiskaudset lugejat võib ehk eksitada jutt kuuest päevast, millega maailm loodi. Kuid pisutki süvenedes peaks igaühele selgeks saama, et nende päevadega ei ole mõeldud 24tunniseid ööpäevi – Päike, mis oma kohaloluga ööpäeva määrab, loodi ju alles neljandal loomispäeval.

Ajast
Aega on läbi ajastute väga erinevalt arvestatud. Või õigemini tuleks tõdeda, et üheskoos tehnilise arenguga on hüppeliselt arenenud ka ajaarvestus. Kaasaegsed arvutid teevad tehinguid nanosekundite ajaskaalal. Me ise läheme ähmi, kui meie ajaarvestus erineb üldisest üle minuti; kõige toredam aga, kui meie kella sekundiosuti jõuaks nulli üheskoos raadiost kõlavate täistunni piiksudega.
Mu õeraas kirjeldas oma üllatust, kui koju appi tulnud ämmaemand pärast lapse sündi küsis kellaaja järele – see tundus tol hetkel nii mõttetu küsimusena. Aga paberid nõuavad täpsust.
Ega sellest olegi ju tegelikult nii kaua aega möödas, kui inimese eluiga arvestati talvedes, mis tal on õnnestunud üle elada, ning isikliku tähtpäevana tähistati (kui üldse tähistati) ilmale tuleku asemel ristimise ehk nimepäeva. Kas minutitele ja sekunditele keskendudes viimati suurem pilt silmist ei kao?

Aasta
Aasta on õigupoolest terviklik eluring oma tärkamise, kasvamise, küpsemise ja lõikusajaga. On puhas rõõm, kui kellelgi õnnestub talv üle elada ja näha kevadel uut algust.
Aasta algust on läbi aegade erinevalt arvestatud. Kroonikutele, kes toimunut kirjeldades mainisid ühe või teise ülemuse valitsemisaastaid, ei olnud aasta algusel tähtsust – aeg algas järjekordse valitseja troonile asumisega. Küll oli aga aasta algusel tähendus nende jaoks, kes mõistsid mõnest ajalikust valitsejast ja ka aastast kaugemale vaadata.
Suure kristlaste tagakiusamise lõpu järel 4. sajandil hakati aasta ja aja algust arvestama Maarja kuulutamispühast 25. märtsil. Siis kuulutas ingel Maarjale, et ta sünnitab Jumala Poja, ning Jeesus sai neitsi Maar­ja üska kasvama. Mõned sajandid hiljem hakkas peamiselt läänepoolsete kristlaste hulgas levima aja ja aastate alguse arvestamine alates Jeesuse nimepäevast 1. jaanuaril.
Inkarnatsiooni ehk lihasse saamisega algas Jumala Poja elu siin ajalikus ilmas, Maarja üsas. Seda hetke võiks ehk ka inimese sündimiseks nimetada, hilisem ema kõhust välja tulemine ei ole ju tegelikult elu algus. Ilmale tuleku järel, kaheksandal päeval, pandi lapsele nimi ja poisslapsed pühitseti vana lepingu kohaselt ümberlõikamisega Jumala rahva liikmeiks. Inimeseks sündinud Jumala Poeg saavutas sellega inimliku olemise täiuse – ta pühitseti inimesena Jumala rahva liikmeks. Laiema leviku saavutas aja ja aasta alguse arvestamine Jee­suse nimepäevast alles umbkaudu poole aastatuhande eest.

Inimelu
Kõigel asisel on oma algus ja lõpp, nõnda ka inimese elul siin ilmas. Koos täpsustuva ajaarvestusega on üha teravamalt tõstatunud küsimused ka inimelu alguse ja lõpu täpsemast määramisest. Selle peamiseks põhjuseks on meditsiini võimekuse areng, mis lubab kehavälist viljastamist ning masinate abil keha elutegevuse pikendamist. Paratamatult kerkib küsimus, millisel perioodil tuleb meil arvestada inimese ja tema õigustega ning millal võiks kõnelda lihtsalt elusrakkude kogumist.
Aga kirik on juba aegade alguse arvestamisega Kristuse inkarnatsioonist ehk Maarja käima peale saamisest määranud inimelu alguseks kahe geneetilise informatsiooni kohtumise viljastumishetkes. Ka teadusel, mis taotleb täpsust, ei ole ühtegi teist nõnda täpselt määratavat hetke, millest arvestada inimelu algust. Kõik jutud mingist muust elu algusajast on tegelikult püüded talitada eluga omatahtsi ja hiilida kõrvale vastutusest.
Ei ole kedagi, kes oleks ise enesele elu andnud. Siit järeldub möödapääsmatult, et meie elu ei ole meie oma. Elu ime on loodud juba ammu enne meie vanemaid ning ilmub uuel, imelisel kujul iga sünni juures.
Kui kellelegi on elu antud, siis ei ole see asjata. Pealiskaudsele või kibestunud vaatlejale võib teinekord tunduda, et üks või teine inimene (kõige tihemini mina ise) on täiesti mõttetu. Kuid meie ei suuda näha kuigi kõrgelt ega kuigi kaugele, me suudame aimata vaid üsna pisikest killukest olevast. Aga võime olla kindlad, et kui keegi on siin ilmas, siis on tal ka miskit veel teha, anda kuskil oma panus – kas või lihtsalt teiste jaoks olemas olemisega. Elu on ime. Iga üleelatud talv on ime, iga uus algus. Andku Issand meile silmi märkamaks ja imetlemaks.
Õnnistatud ülestõusmispühi ja igavikku küündivat uut algust!
Jaan Nuga

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)