Slava Ukraine
Esileht » Arvamused » Kolumn »

Ajarännak usuõpikutega

18.01.2023 | | Rubriik: Kolumn
Hetek Johanna Haamer

Koolis õpetades on mulle alati üheks lummavamaks teemaks olnud aeg. Ma pole päris kindel, miks see nõnda on, kuid see on puudutanud ka õpilasi. Võib-olla on õpilastel ajaga seotud omapäraseid isiklikke kogemusi, näiteks on nad võib-olla tajunud aja lendamist, kadumist või venimist, võib-olla tuleb kellelgi mõnest ajusopist esile ajaga seotud lummav kunstiteos, näiteks ansambli Põhja-Tallinn loodud legendaarne laul:

Vahel vaatame taevasse, kas meil on aega veel,

kui ei ole, siis seda millegi arvelt laename.

Meil on aega veel, meil on aega veel …

Viimati viis mu mõtted ajale religioonipedagoogika kaasprofessori Olga Schihalejevi ettepanek hakata kirjutama III kooliastme õpikut maailma usunditest. Meenus, et iseseisvalt olin usuõpikute kirjutamise juurde jõudnud üle 25 aasta tagasi. Otsustasingi teha väikese ajarännaku minu kirjutatud või minu osalusel kirjutatud usuõpikute seltsis.  

Minu esimeseks õpikuks oli „Piibliõpik ja dogmaatika alused“, mis ilmus 1997. Ma arvan, et selle õpiku üheks märksõnaks oli julgus, tänapäeval ma ilmselt terve Piibli kohta õpiku kirjutamist enam ette võtta ei julgeks, aukartus on ajas kasvanud. Mäletan ka mitmeid veerandsajandi taguseid kummalisi väiteid. Pidasin end teoloogiliselt tol ajal pigem konservatiiviks, kuid üllatusin, kui nii mõneski kriitilises hinnangus öeldi, et see õpik on liberaalses võtmes kirjutatud. 

Ühega olen väga rahul, kohe sissejuhatuse alguses nentisin, et arusaamine Piiblist ei ole otsene ja lihtne ning seda kinnitab ka Piibel ise: „/../ kus on raske aru saada mõnest asjast, mida õppimatud ja kinnitamatud inimesed nagu muidki kirju väänavad iseendale hukatuseks“ (2Pt 3:16).

Vaid kaks aastat hiljem, 1999 ilmus „Kiriku ajalugu ja tänapäev. Kristlik eetika“, kirjutasin selle koos Riina Ruudu ja Tiina-Erika Friedenthaliga. Märksõnaks oli vast koostöö, sest olin aru saanud, et mitmekesi, üksteise kirjutatud peatükke analüüsides tuleb õpik mitmekesisem ja huvitavam. Rahul olen ka sellega, et tsiteerisin kohe esimese peatüki alguses Hermann Hesse „Klaaspärlimängu“, mis tähtsustab kirikut kui institutsiooni. Selle raamatu oluline tegelane paater Jakobus mõtiskleb: 

„Mind pole kreeklaste ajaloos kütkestanud mitteheeroste tähistaevas ega agoraa pealetükkiv kisa, vaid seesugused nähtused nagu pütagoorlaste õpetus või Platoni Akadeemia, hiinlaste juures kõige rohkem konfutsiaanliku süsteemi pikk eluiga, meie Õhtumaa ajaloos pean ma aga eestkätt kristlikku kirikut ja teda teenivaid ning temale alluvaid ordusid esmajärgulisteks ajalooväärtusteks.“

Kiriku ajalugu käsitlevale õpikule järgnes pisut üle kümne aasta vaikust, kuni 2011 ilmus koos Olga Schihalejeviga kirjutatud „Usundimaailma suured küsimused“. Seda üle lugedes märkasin, et mõlemad eelnevad märksõnad julgus ja koostöö on selles õpikus moodustanud viljaka dialoogi. Õpikus rõhutatakse julgust küsida ning mõistuse ja usu koostöös vastuseid otsida. 

Kohe esimese peatüki algusesse panin Antiik-Kreeka sofisti Protagorase kahtlema kutsuva tsitaadi: „Jumalate kohta ei või ma täie kindlusega öelda, kas nad on või ei ole olemas, sest siin seisab ees takistusi – nii küsimuse enda tumedus kui ka inimliku elu lühidus.“ Sellele vastuseks leidsin Johannese evangeeliumilt kutse, mis kinnitab, et kõigele ei saa materiaalsest maailmast kinnitust leida: „Kas sa usud seepärast, et sa oled mind näinud. Õndsad on need, kes ei näe, kuid usuvad.“ (Jh 20:29)

Tulen nüüd tagasi aja juurde. Üheks minu öökapiraamatuks on kujunenud möödunud aastal ilmunud Dean Buonomano „Aju on ajamasin. Neuroteadus ja aja füüsika“. See on väga põhjalik raamat ja seda lehitsedes tabasin end mõttelt, et kas on midagi ajaga seotut, millest autor raamatus ei rääkinud. Siis turgatas pähe, et autor ei rääkinud aja surnuks löömisest, ohust, mis digiajastul väga paljusid inimesi ähvardab. Rahulik nokitsemine õpiku käsikirjaga aitaks mul aja surnukslöömist vähemalt osaliselt vältida. 

Loomulikult loodan, et kavandatav õpik tuleb loetav. Nimetatud Dean Buonomano on oma raamatus täpselt sama meelt: „Kellaaeg on ülim tasakaalustaja. Meile kõigile antakse päevas 86 400 sekundit. Kirjutatud on lugematuid raamatuid, mis aitavad meil seda igapäevast sekundihulka kõige paremini ära kasutada.“ 

 

 

 

 

Toomas Jürgenstein,

kolumnist

Me ei heida oma anumisi Su palge ette mitte oma õiguse pärast, vaid Sinu suure halastuse pärast! (Tn 9:18)