Esileht » Arvamused » Arvamus »

Ajamärgid

25.04.2012 | | Rubriik: Arvamus, Juhtkiri

Koostades kirikukogu istungjärguks EELK aastaaruannet, tajusin taas, kuivõrd oluline on mõtestada oma tegevust läbi suurema terviku. Meie isiklike saavutuste ja nurjumiste taustal terendab paratamatult küsimus, kuhu liigub maailm, mis ootab Eestit, milline tulevik on kirikul. Kas kuulata eduapostlite – S. B. Shaw’ tabav väljend – või vanatestamentlike hädaprohvetite hääli? Mida näitavad ajamärgid? Milline on meie roll?
Mäletan professor Evald Saagi joonistamas tahvlile üles-alla looklevat ussi ja rääkimas kultuuride tõusust ja langusest: «Ei ole nii, et ajalugu on vaid progress ja areng liigub aina tõusvas joones, ega ka nii, et kunagine kuldaeg on läinud ja nüüd on vaid allakäik.» Taolisi tõuse ja mõõnu, hävinguid ja uuestisünde kohtame nii muinasajas kui lähiminevikus. Kas oskame nad ära tunda, neil muutustehetkedel õigesti käituda?
Tuletagem meelde kas või Friedrich Dürrenmatti Romulus Suurt, vägivallaga koos hoitud, kuid vaimselt mandunud impeeriumi viimast keisrit, kes oma võimu lõpupäeval püüab selgusele jõuda, millised kanad tema farmis on munenud, leida ostjaid suurmeeste rinnakujudele ja tõrjuda jõuetuid katseid päästa riik germaanlaste haardest. Komöödia iva on siiski muus – selles, et Romulusel on midagi olulisemat – õiglus ja inimlikkus.
Kreeka-rooma kultuuri languse ja rahvaste rändamise tormides osutus evangeelium, jumalateenistus ja kirikuelu keskmeks, mille kaudu õhtumaa vaim uuele elutunnetusele ja ajaloo mõistmisele häälestati. Jeesus õpetab pikalt ette vaatama ja kannatlikult õiget aega ootama, otsekui põllumees, kes külvab seemet. Ta õpetab tähele panema ajamärke – nagu viigipuu võrsetest võib järeldada suve saabumist. Peame suutma valmis olla, ka tema taastulekuks.
Teatud ajamärgina võiks võtta ka kaht vastilmunud raamatut. Esimeseks neist on nüüd eesti keelde jõudnud Osvald Spengleri sajanditagune menuteos «Õhtumaa allakäik». Üha levivates maailmalõpumeeleoludes on Spengleril taas soodus retseptsioon. Oma suurejoonelise haardega läbi aastatuhandete kirjeldab ta kultuure kui taimi, mis sirguvad, saavutavad küpsuse ning kaovad. Tähtsamaks kui teadust, majandussuhteid või poliitilist korda peab ta inimkonna jaoks spirituaalseid ja usulisi tõekspidamisi.
Neile, kes tajuvad maailma ja olemise müstilist loomust, avaneb õnn mõista tegelikkust teistsugusena, kui seda suudab tavateadvus, ning inimesi ligimestena, keda armastada. Spengleri sõnum pole resigneerunud abituseõpetus, vaid inimloomuse ja ajalooprotsesside sügav analüüs, et leida nende sisemist loogikat, meile olulist punast lõnga. Spenglerit lugedes võib ära tunda professor Saagi ühtaegu hoiatava ja julgustava vonkleva siu.
Teine sarnases võtmes uudisteos on Donald Demarco ja Benjamin Wikleri «Surmakultuuri arhitektid». Surma- ja elukultuuri mõisted on saanud tuntuks paavst Johannes Paulus II kaudu, kuid välja kasvanud Vanast Testamendist, kus Joosua, minnes pühale maale, seab rahva valiku ette: Kas te teenite elu või surma? (5Ms 30:19). Analüüsides uusaja mõtlejaid, püüavad autorid eristada hallide toonide keskelt heleduse ja tumeduse, valge ja musta, elu ja surma suunda.
«Käesolevas raamatus on näidatud, kuidas erinevad ideed mõjutavad inimsuhteid, ühiskonda ja kultuuri. Paljud eriilmelised mõttesuunad on koondatud ühe nimetaja alla, mida autor nimetab surmakultuuriks. Soovitan raamatut kõigile, kes püüavad mõista kaasaegses maailmas toimuvat,» kirjutab professor Tõnu Lehtsaar kaanetutvustuses. Kuigi autorite meelest toimub surmakultuuri massiivne pealetung, ei ole olukord siiski lootusetu: «Hea uudis on see, et ka elukultuuri lõplik võit sõltub niisiis isikutest, kes teevad oma konkreetsed valikud.»
Oleme igaüks pandud oma aega, otsustuste ette, mis määravad meie kuuluvuse, meie sideme Jumalaga ja tema riigiga. Ajamärgid on vaid äratuskellaks, tugevdades meie tunnetusvõimet ja avades meie vaimusilmi valgusele, mis üleloomulik. Kui me ka räägime kristlikust kultuurist, teame ometi, et kristlus ja kirik ei samastu ühegi ajaloolise kultuuriga – olgu õhtu- või hommikumaisega – ega pea kartma nende kokkuvarisemist. Küll peaks kirik kaasaja kompassita maailmas, allakäigu ja surmakultuuri maailmas, olema inimese väärikuse, jumalanäosuse ja julguse turvapaigaks, vaimukultuuri keskuseks ja taimelavaks, kandes head ja igavest vilja surma võitnud ja elava Issanda läbi. Selle ülesande aina selgem äratundmine on samuti ajamärk.

Andres Põder
,
peapiiskop

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)