Ajalugu näilistes pisiasjades

21.05.2008 | | Rubriik: Määratlemata

Igal kogudusel ja kirikul on oma ajalugu, mis hõlmab inimesi, hooneid, neis paiknevaid esemeid. Üheks koguduse eripära väljenduseks on ka pitsat. Vanu, kulunud või koguduse likvideerimise tõttu enam mittekasutatavaid pitsateid ja nurgastampe hoitakse konsistooriumi arhiivis.
Karp konsistooriumis säilitatavate vanade pitsatitega. Foto: Rita Puidet
Kogudustes kasutatavad ja ajaloolised pitsatid on aastatel 2003–2006 arhivaalide kirjeldamise käigus üritanud fikseerida konsistooriumi arhivaar Janis Tobreluts, kes kogutud materjali kasutas oma Tartu ülikooli diplomitöös «EELK arhiivide minevik ja tänapäev». Tema sõnul on pitsateid umbes pooltel kogudustel.
Liivimaa kogudustes võeti pitsatid tõenäoliselt kasutusele 1808. aastal, kavandi autoriks oli Võnnu õpetaja Körber, tuntud kirjamehe Carl Körberi ja muusikategelase Martin Körberi isa.
Aasta hiljem võeti pitsat kasutusele Eestimaa kogudustes. Kogudustes on säilinud 19. sajandi I poolel valmistatud pitsateid. Sellest ajast pärit pitsat on näiteks Viljandi Pauluse ja Võru kogudusel.
Konsistooriumi arhiivis leiduvate pitsatite kirjeldust lugedes tekib huvi nende mõne vastu, mille materjaliks on märgitud vask. Neid kasutati kirjalakile jäljendi löömiseks. Tegu on Tallinna Kaarli koguduse ümarpitsatiga aastast 1862 ja sellel on kujutatud taevast laskuvaid kiiri.
Vasest ümarpitsat oli ka Niguliste koguduse õpetajal aastast 1882 kolmainsuse kujutisega ning Toomkogudusel rüütli kujutisega ovaalpitsat Sigillum Ecclesiae Catedralis Revalensis ja teine samasugune uuemast ajast, arvatavalt aastast 1910. Kui Toomkirikusse loodi senise saksa koguduse asemele eestikeelne kogudus, võeti kasutusele neitsi Maarjat lapsega kujutav pitsat.
Ülejäänud konsistooriumi arhiivis säilitatavad pitsatid ja stambid on kummist. Neilgi on näha ajastute möödumist. Lugeda võib kirju: Friedhofskommision der St. Nicolai-Kirche zu Reval, Evang.-Ljuter. Võš­gorodskaja Dvorjanskaja Tserkvi, Köstrite-Organistide Ühing Eestis jms.
Enam ei ole Teise maailmasõja eelseid saksa kogudusi ega eksisteeri kunagisi ühinguid või liite, samuti ei tea me nende esemete sünnilugu. 1939. aastal anti likvideeritud saksa koguduste varad konsistooriumile üle. Säilinud nimekirja alusel ütleb Janis Tobreluts, et osa üle antud esemeid on aastate jooksul kadunud.
Paljude inimeste, nagu ka kiriku kunsti- ja arhitektuurikomisjoni unistus on saada kirikule oma muuseum, et koguda ja talletada meie rikkalikku pärandit. Samas oleks see hea võimalus neid laiale üldsusele näidata.
Rita Puidet

Kiida, mu hing, Issandat, ja ära unusta ainsatki tema heategu. (Ps 103:2)